Ootan vastust suurettevõtjate visioonile

Suurettevõtjate majanduspoliitilised seisukohad on tähelepanuväärsed, kuna pole seni veel kahjuks silmanud ühtki teist dokumenti, mis võtaks lühidalt ja konkreetselt kokku ühe võimaliku majanduspoliitilise arengusuuna ja majanduslikuks edenemiseks tarvilikud sammud Eesti ühiskonnas. Võib-olla sellisena saavadki oma visiooni esitada vaid majanduspraktikud, sest poliitikutel tuleb valijatele ikkagi pikemalt lahti seletada, mida nad ühe või teise lausega öelda tahtsid.

Pean märkima, et halduskorraldussüsteemi lülitamine ESEA avalduses Eesti tuleviku võtmeküsimuste hulka paelub rohkemat käsitlemist, kui lühiteeside vorm seda võimaldaks. Halduskorralduse või -korraldamatuse otsa on riigiasjades korduvalt komistatud. Viimatine näide meenub enne kohalikke valimisi, kohalike omavalitsuste valimisseaduse muudatuste ajal, kui parlamendipädevusega asjasse pidi sekkuma Riigikohus. Võib näida, et Eesti halduskorraldusel pole midagi pistmist sellega, kas valimisliite lubatakse või ei lubata osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Paraku tagamaad, kes ja kuidas kohalikke omavalitsusi juhivad, ulatuvad aega, kui kolmikliidu poolt välja kuulutatud haldusreform mitmetel objektiivsetel ja erakondlikel põhjustel tupikusse jooksis.

Ühe nuritulemina säilis olukord, kus mõnda omavalitsust valib 5000, teist jällegi 35 000 valijat. Loomulikult on ühes väikeses riigis seitse korda erineva suuruse, aga ühesuguste õiguste ja kohustustega omavalitsuste võimalused totaalselt ebavõrdsed. Vahepeal on Eesti avalikkuses halduskorraldussüsteemi küsimustes valitsenud vaikus. Võib-olla, et enne Riigikogu valimisi ei soovi poliitikud teemat üles tõsta. Kardetakse ühes või teises ringkonnas kaotada oma erakonnale või isikule hääli. Lahendused halduskorraldussüsteemi muutmiseks ei pruugi olla populaarsed. Eriti, kui teema käsitlemine nõuab enamat, kui emotsionaalne värvipliiatsitega uue Eesti kaardi joonistamine või üldsõnalised avaldused kohalike omavalitsuste osatähtsuse tõstmiseks.

ESEA on halduskorraldussüsteemi ühe alapunktina välja toonud kohtusüsteemi, kuid ilmselt viisakusest jätnud mainimata karistussüsteemi, mis loogiliselt peaks kohtusüsteemi käsitlemisele järgnema. Kahjuks pean tartlasena tõdema, et seni ei ole riiklikul tasandil täpselt defineeritud, mis asi on näiteks piirkondlik ehk regionaalvangla, ehkki juba 1996. aastast peale kasutatakse seda sõnapaari nii Riigikogus, kui valitsuses nagu endastmõistetavat terminit. Tartu linnavolikogu kohtumisel justiitsministri ja ministeeriumi ametnikega tuli see eriti selgelt esile. Ametliku keskvangla sulgemine Tallinnas ei tähenda õiguslikus mõttes sugugi seda, et uuest aastast on meil automaatselt vaid piirkondlikud vanglad. Nagu piirkondlikud kohtud, politsei, haiglad vm kindlate teeninduspiirkondade vahel jaotatud asutused.

Jään huviga ootama, kas enne Riigikogu valimisi söandavad Eestit praegu juhtivad poliitikud ESEA konkreetselt sõnastatud teesidele vastata samaväärse konkreetsusega.