Saksamaa õppetund

Asi pole sedakorda pelgalt numbrites, mis pealegi otsesest tagasilangusest veel ei räägi. Küsimus on pigem selles, miks on Saksamaa pälvinud ühtäkki kurvakuju-rüütli staatuse ning kuidas majandust taas tõusuteele suunata. Näha põhjust vaid selles, et sotsialistliku Ida ?saneerimine? on käinud kapitalistlikule Läänele üle jõu, oleks enesepettus. Samavõrra väär on süüdistada ainult võimul olevaid sotsiaaldemokraate suutmatuses riiki tõhusalt ja eesmärgipäraselt majandada. Omamoodi paradoks on seegi, et kantsleri ametiposti säilitanud Gerhard Schröder pole oma väljaütlemistelt sugugi pahempoolsem kui tema kristlasest eelkäija Helmut Kohl, rääkimata äsjasest konkurendist Edmund Stoiberist.

Tõsi, maksumaksja raha kulutajana, kui seda hinnata eelarvedefitsiidi ja sisemajanduse kogutoodangu suhte järgi, annab Schröderile Euroopa Liidus võrdset otsida. Kunagisest neoliberaalsele majandusideoloogiale toetunud sotsiaalsest turumajandusest on jäänud järele nappiva turumajandusega majandus. Järjest vähemaks jääb neid valdkondi, kus otsuse tegemine on usaldatud turu hoolde. End Euroopa viimse keinsliku majanduspoliitika vastase kantsina esitlenud Saksamaa on lõpuks läinud ise Keynesi õnge.

Saksamaa juhtivamaid majanduseksperte, Kieli Maailmamajanduse Instituudi president professor Horst Siebert on tõdenud, et sedakorda pole tegemist pelgalt Saksamaa majanduse tsüklilise nõrkuse, vaid selge süsteemse kriisi ilminguga. Järjest suurenevate ja majanduskasvule jalgujäävate sotsiaalsete kulutustega ning kõikvõimalikele subventsioonidele toetuv majandus pole enam jätkusuutlik. Ihaldatud ja imetletud sotsiaalriigist on saanud viimase paarikümne aastaga omamoodi võlgades siplev priiküüdiriik, kus loodetakse kõikidele teistele, ainult mitte iseendale.

Tööturu jäikus, kui pidada silmas koondamis- ja vallandamisvõimalusi, muudab uue töökoha loomise Saksamaal ülimalt riskantseks ettevõtmiseks. The Fraser Institute?i 58 riiki hõlmava majandusvabaduse uuringu kohaselt oli Saksamaa tööturu paindlikkuselt 2001. aastal viimasel kohal. Tänu tööturupoliitikale ja maailma kallimale tööjõule on sealsed ettevõtted muutumas üha konkurentsivõimetumaks nii kodus kui maailmaturul. 2001. aasta 26eurosest tööjõu keskmisest tunnihinnast moodustasid seejuures 45 protsenti nn mittepalgalised kulud, mis absoluutväärtuses olid näitaks 1,8 korda suuremad kui USAs või 2,4 korda suuremad kui Taanis.

Sellest tulenevalt nähakse ainsat võimalust Saksa majandust taas tõusuteele upitada riigi sotsiaalkulutuste kärpimises ja tööturu reformimises, millest totaalse riikliku eestkoste all varju leidnud ja ametiühingute toetust nautiv keskmine sakslane loomulikult midagi kuulda ei taha.

Veelgi ketserlikum on nõuda seniste sotsiaalkindlustussüsteemide lahtisidumisest töösuhetest, s.t muuta sotsiaalmaksed üksnes töövõtja osaks (varem või hiljem peab seda teed minema Eestigi). Selliste põhimõtteliste ja visionaarsete otsuste tegemiseks puudub julgus. Selleks olevat sakslaste endi sõnul suuteline üksnes Ludwig Erhardi taoline isiksus. Kui aga uskuda ameeriklasest professor Paul Krugmani (?Der Spiegel?, 2003, nr 1), keda mitte kuidagi ei saa kahtlustada sümpaatias parempoolse maailmavaate vastu, vajab Saksamaa karmikäelist Margaret Thatcherit.

Majanduskandidaat Kalev Kukk on Eesti Panga nõukogu ja Reformierakonna liige