Iirimaa ? suurim võitja Euroopa Liidust

16. aprillil avanes Euroopa Liidu uks Eestile. Nüüd on meie endi otsustada, kas võtame sugugi mitte kergelt kättevõideldud pakkumise vastu või lükkame selle septembrikuisel referendumil kõrgilt tagasi. Põhjenduse ei ütlemiseks leiab alati. Kas selle tõeliselt musta stsenaariumi realiseerumiseni jõutakse iirlastele esimesel ELi laienemise referendumil aastal 2001 korraks edu toonud loosungi ?if you don´t know, vote no? (kui sa ei tea, ütle ei) ülevõtmisega või koduste ?euroanalüütikute? puhtalt isiklikust edevusest lähtuva õõnsa loba õnge minekuga (11. aprilli SL-Õhtulehest võis näiteks lugeda 50000 eestlase edaspidisest langemisest füüsilise nälja mingisugusele alumisele piirile), pole siis enam oluline.

Pooltargumentidest jääb kõikjal väheks, vastuargumendid - mida jaburamad, seda usutavamad - töötavad seevastu alati. Mõneti kummalisel kombel on just Eesti, seda koos Lätiga, osutunud viimastel aastatel kõige europessimistlikumaks Ida- ja Kesk-Euroopa riigiks. Põhjust tuleb siin otsida mitte eestlaslikust, sloveenide või ungarlastega võrreldes suuremast tarkusest, vaid ilmselgelt omariikluse traditsiooni puudumisest.

Poolt- ja vastuargumente Eesti kuulumisele ELi võib oma mätta otsast tuua lõpmatuseni. Hea tahtmise korral annab neid ka arvuliselt mõõta. Ainult et kahtlus jääb. Seetõttu võiks vahest enesele õigustust otsida väljastpoolt, vastusest küsimusele, mida on näiteks kunagised Euroopa ääremaad Iirimaa, Kreeka, Hispaania või Portugal võitnud ja kaotanud liitumise läbi? Üpris tõenäoliselt ei erineks tänane EList välja jäänud Kreeka oma arengult ja muredelt oluliselt Türgist, Iirimaa on seevastu üleüldise eeskuju-maa staatuseni jõudnud eeskätt tänu kuulumisele ELi.

Seejuures on just Iirimaa osutunud vaieldamatult suurimaks võitjaks Euroopa Liidus. Igasuguse kahtluseta on Iirimaa ELi liikmesriigina oluliselt tunnustatum ja iseseisvam kui ?absoluutselt suveräänne? Iiri Vabariik enne liitumist 1973. aastal. Just kuulumine ELi on osutunud Iirimaa iseseisvust võimendavaks teguriks ja taganud talle kas või väljatuleku Suurbritannia varjust.

Veel 30-40 aastat tagasi oli Iirimaa Lääne-Euroopa mahajäänumaid riike. Nobelist Heinrich Böll võrdles 1950. aastate keskpaiga Dublinit Jonathan Swifti aegsega. Iirimaa sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta arvestatuna moodustas isegi 1980. aastate algul umbes 60 protsenti Ühendkuningriigi omast, tööpuudus kiskus 20 protsendi kanti. Tänase Iirimaa puhul räägitakse seevastu keldi tiigrist, kelle sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta arvestatuna ületas aastal 2001 ELi keskmise 12 protsendi võrra ja kes kõikvõimalikes eduedetabelites on selja taha jätnud oma kunagise emamaa. Siit ka mõistetav, miks inglise eurovastased on ühtäkki asunud oma Eesti aatekaaslasi toetama. Ju on neile ühest häbist - Iirimaa möödumisest - juba küllalt.

Iirimaa majanduskasv oli 1990. aastail enam kui 7 protsenti aastas. Ka prognooside kohaselt säilitab ta lähiaastail ses suhtes liidripositsiooni ELi vanade tegijate seas. Kunagisest suure tööpuudusega riigist on saanud täishõivega maa. Seejuures on Iirimaa teatavasti madalaima maksukoormusega ELi liikmesriik (2001. aastal koos sotsiaalmaksetega 30,1 protsenti; võrdluseks 1980. aasta 49 protsenti).

Päris kindlasti ei ole Iirimaa viimase kümnendi edu põhjendatav üksnes kuulumisega ELi, kuid samavõrra kindlasti jäänuks see tulemata, kui Iirimaa oleks jäänud mingil põhjusel väljapoole ELi. Iirimaa tõus pärast vahepealseid eksirännakud keinsliku defitsiitfinatseerimise radadel taandub vaieldamatult liikmelisuse oskuslikule ärakasutamisele. Vaevalt et Iirimaast oleks ELi mittekuuluva riigina kujunenud ülikalli kõrgtehnoloogilise tootmise näidisriik ja USA investeeringute sillapea Euroopas. Intel, Dell, Microsoft jt kõrgtehnoloogilised ettevõtted tulid 1990. aastate algul teiseltpoolt Atlandi ookeani Iirimaale kui ELi. Samas on iirlased osanud saada ELi struktuurifondidest 12 miljardit eurot ja põllumajanduse tarbeks veel 58 miljardit. 80 protsenti kulutustest rakenduslikule tehnilisele kõrgharidusele on kaetud Euroopa Liidu rahadega.

Iirimaa väljaspool ELi jäänuks endistviisi Suurbritannia tagahooviks, nii nagu Eesti saatuseks kujuneks EList kõrvale jäämise korral muutuda Leningradi oblasti vaeseks servaalaks. Iiri natsionalistide jahmatuseks seostus keldi keele taassünd loobumisega absoluutsest iseseisvusest ?iseseisvusetuse? kasuks. Muidugi on igaühel õigus küsida, kas Iirimaa edu on saavutatud tänu liitumisele ELiga või hoopis kõige selle kiuste?