Maamaks pole praegusel kujul õigustatud

Kui Äripäev vaidlustas poolteist aastat tagasi maamaksu kui ühe konkreetse maksuliigi olemasolu, vaidlesin ma vastu. Tegin seda majandusteoreetilistest ja makroökonoomilistest kaalutlustest lähtuvalt (vt Maamaksu võlu ja valu) ning naiivses usus, et maamaksu rakendatakse Eestis ka edaspidi enam-vähem terve mõistuse kohaselt.

Viimases kahjuks eksisin. Ma ei osanud selle peale tulla, et maa maksustamise korra uuendamine osutub nii majanduslikult kui ka poliitiliselt täiesti ebaadekvaatseks.

Mitte kuidagi ei saa nõustuda sellega, et maa maksustamise hinna ja maamaksu suuruse määramisel eiratakse üha enam ruumiplaneerimise aluspõhimõtteid ja maa kasutusotstarbe erisust, lüües ühe vitsaga nii äriühinguid, väikeeramuomanikke, spekulante kui ka oma tulevikku investeerijaid (viimast kas või pensionipõlve silmas pidades). Võrreldakse võrreldamatut ja seda statistiliselt mitterepresentatiivseid valimeid aluseks võttes.

Maamaksuga oli probleeme ennegi, näiteks metsamaa maksustamisega. Seekord jõuti aga nii kaugele, et suurte korruselamute kinnisvaraprojektidest või ärimaaga tehtud tehingutest asuti tuletama nn väikeelamumaale rakendatava maksu suurust.

Tõsi, vastutulekuna väikeelamumaa omanikele kehtib neile kohati teatav sooduskoefitsient. Tegelikkuses ei tähenda see kohatine ?vastutulek? aga midagi muud kui küünilist eeldust, et kunagi endale kodu ehitanud inimene, kes elatub tavaeestlase palgast või napist pensionist, suudab tasuda maamaksu samamoodi või peaaegu samamoodi kui miljoniliste käivetega äriühingud. Pealegi on maamaks ettevõtja jaoks tavaline kuludesse kantav tootmissisend, inimesele seevastu ilmselt etteheitmist vääriv lõpptarbimine, mida järelikult tuleb kõrgelt maksustada.

Nii näiteks tuletasidki keskkonnaministeerium ja Tallinna linnavalitsus koos Kadrioru pargi ja lauluväljaku vahelisele alale 1920.?1950. aastatel rajatud väikeeramuasumi maa maksustamishinna ja ka maamaksu kuuekordse kasvu 2002. aastal. Seejuures pole sadakond meetrit eemal asuvate väikeeramukinnistute omanikel võimalik (ja seda igati õigustatult linna üldist miljööhuvi arvestades) ?väärindada? oma maad samaväärselt hotelli või pilvelõhkujaliku elamu aluseks maaks, nagu see juhtus Oru hotelli või lauluväljaku taga asuva 16korruselise kõrghoone puhul.

Teisalt on maamaksu rakendamine selgelt poliitiline otsus. Tallinnas tuldi teatavasti võimule ja hoitakse võimu maa maksustamisel status quo kasuks tehtud valikuga: maamaks pidanuks siin halvimal juhul suurenema mõnikümmend protsenti.

Tuleb välja, et antud juhul oli tegemist sihtsuunitlusega valega, millega hajutati ?uue maksustamiskorra? tulevaste ohvrite tähelepanu maamaksu kavandatava hüppelise tõstmise suhtes. Seda eksitavat informatsiooni toetati hinnatsoonide skeemi avaldamisega ühes päevalehes, kus ainsate geograafiliste pidepunktidena olid eristatavad Tallinna laht ja Ülemiste järv. Pealegi ei rääkinud ka 10. jaanuaril 2002 Tallinna linna poolt kinnitatud uued maamaksu määrad midagi maamaksu kavandatavast hüppelisest kasvust üheski linna asumis. Maamaksu kuuekordne tõstmine eelmainitud asumi näitel oleks arusaadav, kui Tallinn oleks seadnud avalikult eesmärgiks väikeeramutega hoonestatud asumite kasutusotstarbe muutmise. Ehk teisiti öeldes nende inimeste väljasöömise, kes on kunagi endale ise kodud ehitanud. Majanduslikke hoobasid kasutades, nagu Vene ajal oli kombeks öelda.

Ülejärgmisel aastal peaksid samasuguse probleemiga kokku puutuma Maarjamäe piirkonna elanikud, sest eespool mainitud 16korruseline korterelamu Maarjamäe lääneserval, mis sobib sinna nagu sadul sea selga, ja muud kavandatavad pilvelõhkujad tõstavad väikeeramute maa maksustamishinda ja maamaksu suurust Maarjamäe-Kose piirkonnas.

Puhtmajanduslikult võib tunduda tõepoolest ebaotstarbekana, kui ühe elaniku kohta ?raisatakse? Tallinnas 150?300 ruutmeetrit majaalust maad võrreldes Lasnamäe või Mustamäe paneelmajade ning hotellide ja supermarketitega.

Ainult et kellele on sel juhul mõeldud kõikvõimalikud presidentlikud ja erakondlikud jutud, et oma kodu omamist soositakse? Maamaksu rakendamine Tallinnas, Saaremaal või muudes välisrahale atraktiivsetes piirkondades on omandanud selgelt segregatsioonilise värvingu: kui sulle soomlaslike või Vene transiidiärist teenitud tuludega (aga miks ka mitte rahapesuga) kujundatud maamaks üle jõu käib, koli oma kodust lasnamägedele või kusagile Kapa-Kohilasse.

Miskipärast ei kehti maa puhul sama lähenemine nagu selgelt sihtotstarbelise automaksu kaotamise põhjendamisel. Miks peaks Mercedese või maasturiga sõitja maksma omandimaksu niigi kinni makstud omandi eest? Pärast automaksu kaotamist Tallinnas on raske leida õigustust maamaksule vähemalt praegusel kujul.

Kuigi ma ei nõustu paljude 27. mai 2003 Äripäeva juhtkirjas esitatud põhjendustega, olen sunnitud tõdema, et Äripäeval oli õigus poolteist aastat tagasi ja veelgi enam nüüd, kui ta astus üles maamaksu kaotamise eest. Kui aga maamaksu reformida, siis tuleks see lüüa kaheks: maa omamise ja võõrandamise maksuks.