Kuivõrd vaba on oma tegevuses poliitik?

Eesti elanike hinnangud oma informeeritusest Euroopa Liidu laienemisest ja Eesti ettevalmistustest selleks protsessiks teiste kandidaatriikide elanike omadega võrreldes on kõigi madalamad. Ausalt öeldes ka reaalne faktoloogiline informeeritus ? näiteks, kas inimesed on kuulnud ühest või teisest institutsioonist ? ei võimalda meil end heas valguses paista. Eesti elanike teadmised ei ole küll kõige kesisemad, kuid kipuvad jääma viimasesse kolmandikku. Üldine huvi Euroopa Liidu kui teema vastu on teistega võrreldes Eestis samuti kõige nigelam.

Väga pikka aega on Eesti elanike toetus Euroopa Liitu astumiseks olnud teiste riikidega võrreldes kõige väiksem (viimase paari kuu jooksul käib viimase koha pärast heitlemine Lätiga). Vastaste arv pole olnud Eestis küll kõige arvukam, kuid teiste riikidega võrreldes on Eestimaa elanike hulgas enim neid, kes pole veel oma otsust teinud.

Eesti elanikkond on kehvasti informeeritud, otsustamatute osakaal hiigelsuur. Kellele on taoline olukord kasulik? See võib osutuda tulutoovaks nii europooldajatele kui ka - vastastele. Esimestele seetõttu, et järelejäänud lühikese aja jooksul saab korraldada võimsa emotsionaalse jah-kampaania, kus argumentidel puudub roll. Samavõrd võimsalt võiksid esineda eurovastased ja nende pärusmaa on veidi laiem: töötada kas argumentidega või siis hirmu tekitajatena, mis pingelises olukorras mõjub päris hästi. Tingimustes, mil elanikkond on halvasti informeeritud ja ta ei ole saanud mõistlikke vastuseid põhimõttelistele küsimustele Eesti tuleviku kohta ? kas Euroopa Liidus või väljaspool seda ? võib kogenud ja ettenägelikul poliitikul sündida idee antud olukord enda kasuks pöörata. Ta võib haarata endale positsiooni, mida paljud ei ole riskinud võtta.

Eestimaa elanikel tuleb euroreferendumil teha lähima 50 aasta kõige olulisem otsus. Poliitikute kohus on aru anda, miks nad on kunagi kirjutanud alla Euroopa Liitu toetavatele dokumentidele või pole nad seda teinud. Kolm kuud enne euroreferendumit peavad poliitikud oma valijatele selgitama, häma sedavõrd olulises küsimus oleks ebaeetiline. Kuid huvitav küll, hämamisega võib hetkel saada eurovastaste tunnustatud/tunnustamata, soovitud/soovimatuks liidriks. Muide, paari aasta tagune uuring näitas, et poliitikuid peab elanikkond kõige vähem usaldusväärseteks tegelasteks Euroopa poliitika selgitamisel.

Kuid oleks päris naiivne arvata, et karismaatilise poliitiku situatsiooni kompav seisukoht kuulub ainult talle ning et tema hoiak Euroopa Liidu suhtes oleks sügavalt eraeluline seik. Tema seisukoht ei mõjusta ainuüksi Keskerakonna valijaid, vaid on palju laiema mõjuga. Eurovastaste arv kasvab kindlasti tõhusamalt kui europooldajate oma.

Möödunud aasta oktoobris oli Eestis 21 neid, kes päris kindlalt lubasid eurorahvahääletusest osa võtta (10 pallilisel osaluse skaalal vaadeldi vaid neid, kelle osalus oli päris kindel ? 10 palli), neist omakorda 62 hääletanuks Eesti Euroopa Liitu astumise poolt. Maikuus kasvas mõnevõrra nende arv, kes päris kindlasti kavatsevad referendumil osaleda, kuid toetus pole sellest kasvanud.