19. oktoober 2003 kell 22:00

Kiiret eurole üleminekut tuleb soodustada

Euroopa Komisjon peab muutma suhtumist Euroopa Liiduga liituvate riikide eurole üleminekusse. ELi institutsioonide praegune isalik suhtumine liituvatesse riikidesse ähvardab luua kahe pingireaga Euroopa.

Liituvate riikide kaubandussuhted Euroopa Liiduga on tihedamad kui paljudel praegustel liikmetel. Neil on valuutakomitee, nagu Eestil ja Leedul, või fikseeritud vahetuskurss euroga, nagu Bulgaarial, kes eeldatavasti liitub ELiga 2007. aastal.

Teised on mitu aastat deklareerinud oma huvi euro ruttu, isegi enne ELiga liitumist, kasutusele võtta, mõnel juhul ühepoolselt. Seda seisukohta toetas avalikult Poola keskpank ja vähem jõulisemalt Ungari ja T?ehhi keskpangad.

Euroopa Keskpank (EKP) ja Euroopa Komisjon suhtuvad kandidaatriikide eurolembusesse negatiivselt: kandidaatriikidele öeldi, et nad peavad kõigepealt veetma vähemalt kaks aastat Euroopa vahetuskursimehhanismis (ERM II), kus euro taotlejad peaksid tõestama oma poliitika vastupidavust. Alguses peeti isegi valuutakomiteesid vastuvõetamatuteks, kuigi hiljem selles osas leebuti ja tehti erandeid. Eestil lubati valuutakomitee pärast ELiga liitumist säilitada.

EKP ja Euroopa Komisjoni vastuseisul kiirele eurole üleminekule puuduvad tugevad alused. ELi peaks huvitama see, et ühegi liikmesriigi poliitika ei kahjustaks teisi liikmeid.

Nagu väidab Poola keskpanga juhataja Leszek Balcerowicz, toob euro kasutuselevõtt kandidaatriikidele kindlasti kasu, olles samas halvimal juhul praegustele liikmetele neutraalse mõjuga. Kandidaatriikide majanduste maht kokku on niivõrd väike ? umbes 6 laienenud ELi SKPst ?, et nad ei saa eurole mingit märkimisväärset mõju avaldada.

Jätkuv opositsioon ELi institutsioonide poolt on aga enamiku kandidaatriikidest viinud euro ühepoolse või kohe pärast liitu astumist kasutuselevõtu idee hülgamiseni. Kahjuks on EKP ja Euroopa Komisjoni kangekaelsus praegu andnud laskemoona liituvate riikide populistlikele valitsustele, mis arvestavad valuuta kallinemisega, et vältida eelarvedistsipliini, mida euro kasutuselevõtt võiks kaasa tuua. Ometi takistaks selline eelarveline paisumine riigi eurotsooni sisenemist.

Valuutakomitee süsteemi mitte kasutavate liituvate riikide eelarvedefitsiit on suurenenud. Näiteks Ungaris ületas defitsiit 2002. a 9 SKPst ning Poolas, T?ehhis ja Slovakkias 5. Samas on suured kapitali sissevood hoidnud nende riikide valuutad tugeva hinnatõusu surve all.

Irooniline on see, et EKP ja Euroopa Komisjoni ametnikud peavad kandidaatriikidele loengut kompromissidest sümboolse ja tegeliku lähenemise vahel. Majanduskasvu eesmärk on liituvate riikide jaoks ilmselt Brüsseli ainuke korraldus ? makromajanduslik stabiilsus võib oodata. Suured eelarvedefitsiidid toetavad kasvu, kuid inflatsioon ei paista probleem olevat.

Kui see mõte tundub tuttav, siis võib-olla sellepärast, et see kordab üle plaanimajanduse alused, millest liituvad riigid 1990ndatel end lahti kiskusid.

See oli ratsionaalsete turu-põhiste majandusstrateegiate hõlmamine endiste kommunistlike riikide poolt, mis tõi need ELi liikmelisuse veerele. Seega peaks Euroopa hülgama oma paternalistliku lähenemise ja võtma tõsiselt liituvate riikide keskpankurite muresid.

EKP ja Euroopa Komisjon toetavad de facto Ida-Euroopa populistlike valitsuste seisukohti, mis juba kulutavad fonde, mida nad tulevikus EList saada loodavad. On ülim aeg, et ELi institutsioonid suunaksid tõsisemalt tähelepanu laienemisest tulenevatele väljakutsetele ja võimalustele. Nad võivad alustada sellest, et näevad liituvate riikide varast eurole üleminekut soodsamas valguses nii valuutakomiteede kui kõikuva kursiga riikide puhul.

Siena Ülikooli majandusprofessor Fabrizio Coricelli, oli varem IMFi ja Maailmapanga ökonomist ning Euroopa Komisjoni majandusnõunik. Tito Boeri on Milano Bocconi Ülikooli majandusprofessor ja Fondazione Debenedetti direktor.

© Project Syndicate

Autor: Tito Poeri

Hetkel kuum