Kreml sai Venemaal tugeva häälteenamuse

Kuna Ühinenud Venemaa käes on nüüd duumas enamus, on täitevvõimu opositsioon palju nõrgem kui siis, kui kommunistid suurima fraktsiooni moodustasid. Esimest korda pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Kremlil parlamendis kindel toetus. Valitsusel on nüüd võimalus igatsetud reformide seadustamiseks, mis võivad hõlmata ka põhiseaduse muutmist.

Üllatav oli küll kommunistide kaotuse suurus. Kommunistlikku parteid (KPRF) sihtis valitsuse kontrollitav meedia ja partei ilmselt nii ulatuslikku rünnakut oodata ei osanud ja närbus surve all.

Kommunistide hääled kukkusid 1999. aasta 24%-lt napi 12,7%-ni. Aga kommunistid peavad ka ennast kokkuvarisemise eest süüdistama. Olles saanud häälteenamuse kahtedel järjestikustel duumavalimistel, tegi partei nüüd tõsise strateegilise vea, kui pani kandidaatide nimekirja mitmeid oligarhe. Nood olid suurepäraseks sihtmärgiks.

Ühinenud Venemaa toetus kampaanias Putini ametiajal toimunud progressile: märkimisväärsele majanduskasvule ja inimeste elustandardi mõningasele paranemisele.

Partei toetas aktiivselt Putinit, kuid hoidus televisioonidebattidesse ilmumast, sest tal pole karismaatilisi liidreid, kes võiksid publikut vaimustada. Keeldumine televisioonivaidlustest põhjustas meedias palju kriitikat. Et valimisseadus aga ei nõua, et kõik parteid nendes osaleksid, kehitas Ühinenud Venemaa kriitika peale vaid õlgu.

Suuremas osas prognoosidest hinnati, et Ühinenud Venemaa, mida juhivad sellised prominentsed poliitikud nagu siseminister Boriss Grõzlov, eriolukordade minister Sergei ?oigu ja Moskva linnapea Juri Lužkov, võsaada 30% hätest. Koos üindajaga valimisringkondade võatega (need moodustavad pool koguarvust) kindlustanuks see tugeva enamuse ehk 250-270 duuma 450 kohast.

Lõpuks kindlustas Ühinenud Venemaa endale 37% häältest koos lisakohtadega, saavutades parlamendis valdava enamuse. See tähendab, et Kremli blokk sai ilmselt kaks kolmandikku põhiseaduse muutmiseks vajalikest häältest, mis lubaks Putinil kolmandaks 4-aastaseks perioodiks ametisse jääda, kuigi Putin ise on selle välistanud.

Vladimir Žirinovski liberaaldemokraatliku partei (LDPR) tugevad näajad üvad. Žirinovski natsionaal-sotsialistlik retoorika on kürjatud tema peaaegu orjaliku alistumisega Kremlile, kuid tema partei tundub olevat nünda kinnitanud. Sellel on oma pünud valijaskond ja andunud personaliga parteiaparaat.

Niinimetatud reformistlike jõudude ? parempoolsete (SPS) ja liberaalse Jabloko ? vilets esinemine venelasi ei üllatanud. Nende liidrid Boriss Nemtsov ja Grigori Javlinski ei leidnud kampaania alguses ühist keelt. Hääli lõhestades ei õnnestunud kummalgi parteil duumas ühtki kohta saada, sest nad ei ületanud valimiskünnist.

?Reformistide? blokk asendatakse uue patriootilise liiduga Rodina, mis loodi selleks, et kommunistidelt hääled ära võtta, ja mis sai 9,1% häältest. Rodina strateegia, joobnustava segu natsionalismist ja sotsialismist, on omaks võtnud näiteks majandusteadlane Sergei Glazjev, duuma välisasjade komisjoni esimees Dmitri Rogozin ja endine keskpanga juht Viktor Gera?t?enko.

© Project Syndicate

Autor: Vjat?eslav Nikonov