Värvid, lõhnad ja helid kaubamärgiks?

Uue kaubamärgiseaduse aluseks on Euroopa Liidu direktiiv. Kuna meil tuleb siseriiklikku õigusakti kohaldada kooskõlas Euroopa õigusega, tuleb uue seaduse rakendamisel otsida eeskujusid Euroopa Kohtu praktikast.

Seni oleme harjunud kaubamärkidega, mida võime silmaga näha ja eristada. Tulenevalt Euroopa kohtu praktikast ning jõustuvast kaubamärgiseadusest võib meie arusaam kaubamärkidest peagi muutuda. Üldreegliks on, et kaubamärk peab olema graafiliselt kujutatav, st ta peab olema edastatav visuaalselt selliselt, et märk oleks täpselt äratuntav, selge, täpne, mõistetav, püsiv jne.

Euroopa Kohus on sellist graafilist kujutatavust hinnanud üsna loovalt. Sieckmanni kaasuses 2002 hindas kohus lõhnamärgi registreerimise võimalust. Kohus ei välistanud kaasuses lõhnamärgi registreerimise võimalust, küll aga asus seisukohale, et keemilise elemendi nimetamine või sõnadega kirjeldamine ei ole piisav, et lugeda lõhna ?graafiliselt kujutatuks?.

Libertel Groepi kaasuses 2003 hindas kohus küsimust, kas kaubamärgiks võiks olla värv, ning leidis, et see pole sõltuvalt kasutuse kontekstist ning korrektse kirjelduse olemasolust välistatud.

Paljas värvinäidis paberil ei ole kohtu sõnul püsiv ? ajaga võib värv muutuda. Küll aga võib abiks olla värvi kirjeldus sõnades, värvikoodi kasutamine vms. Seega, kui värv võiks toodet või teenust teistest eristada, peaks see olema ka kaubamärgina registreeritav. 2003. aasta lõpus jõudis kohus Shield Marki kaasuses niikaugele, et hindas võimalust kasutada kaubamärgina ka heli. Erinevalt Eesti kaubamärgiseadusest ja direktiivist tunnistavad mitme EL liikmesriigi (näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa) õigusaktid helimärkide registreerimise võimalust.

Selle taustal jõudis kohtujurist direktiivi tõlgendamisel arvamusele, et Euroopa õigus mitte ainult ei luba helimärkide registreerimist, vaid direktiivist tulenevalt ei saa liikmesriigid helimärgi registreerimist keelata. Euroopa kohus leidis, et helid võivad tõepoolest olla kaubamärgiks, kui nad on graafiliselt kujutatavad ning nad on võimelised eristama ühte toodet või teenust teistest. Euroopa kohtu praktika direktiivi tõlgendamisel annab alust arvata, et ka meil võib tulla heli- ja lõhnamärkidega peagi tegemist. Olukorras, kus teistes liikmesriikides registreeritud kaubamärgid on kehtivad ka meil, oleks tervitatav helimärgi registreerimise võimaluse ka Eestis, muidu saaksid mujalt tulejad põhjendamatu eelise.

Kaubamärki välja mõeldes ei tohi seega lasta ennast heidutada sellest, et märk ei ole iseenesest silmaga nähtav ? kaaluda võib ka märgi reprodutseerimise võimalust läbi piisavalt täpse kirjelduse.