Eesti: ninatarku ülearu, aga liidreid pole

Suurimaks naerualuseks on muidugi poliitika. Ükski mõistlik inimene sinna ju ei lähe! Mu hea sõber läks enne Riigikogu valimisi tööle Res Publicasse ja ma tean küllalt hästi, mida suur osa tema ja minu tutvusringkonnast sellest arvab. Milline rumalus, andeka mõistuse raiskamine! Ja veel endine ajakirjanik, kes mõistis kirjutada!

Vähesed mõtlevad lihtsale tõigale, et ta soovis midagi ära teha ja leidis, et poliitika on selleks parim viis. Ta tahtis Eestit paremaks muuta. Ja ma ütlen seda kõikide iroonitsejate kiuste.

Teine viga on üritada mingit suurt plaani välja pakkuda. See on parim viis kindlustamaks, et kogu rahvas su üle nalja viskab. Näiteks rahvuslik kokkulepe, eestlaste lemmikkont, mida ikka tore järada. On ju palju kindlam mõnuleda ürituse kuivale jooksmise pärast ja norida lepet vedava sihtasutuse kontorikulude kallal kui üritada paati mudast välja tõmmata ja võibolla ise ka sopaseks saada. Eks oli ju algusest peale selge, et nii paljudel eri maitsetega kokkadel läheb raskeks kohe head suppi keeta.

Nõnda on naiivsus meie riigis suurimaks kuriteoks. Ja meie rahvussport on iroonia. Miks? Minu meelest on küsimus lihtsalt selles, et meil ? kogu rahval tervikuna ? ei ole piisavalt teadmisi sellest, kuidas oma riiki üles ehitada. Poliitikast, eriti maailmapoliitikast, teame me vähem, kui meile meeldib tunnistada ? või vähemalt oleme ajast maha jäänud. Ja ettevõtlikku meelelaadi ning riskivalmidust (võibolla ka raha) meil ei ole, et vähem tarka mängida ning rohkem ära teha. Ja nii me istume ja naerame nende üle, kes katsetavad.

Muidugi, täpsuse huvides olgu öeldud, et ajakirjanike seas on sarkasm veel eriti levinud. Ja kuigi ma meie ajakirjanikke austan, ei tunneks ma ennast eriti kindlalt, kui nad peaksid mingil põhjusel ühel päeval riigijuhtimise üle võtma. Lihtsam on mõista, mille vastu sa oled (korruptsioon, rahva raha raiskamine ja muu selline) kui tunda seda, mille poolt sa võitled.

Sarkasmiga käib kaasas meie teine tõsine probleem: meil ei sallita liidreid. Võib-olla tuli see meiega kaasa nõukogude perioodist, võib-olla palju iidsemast ajast, aga me ei anna oma liidritele õieti võimalust juhtida, enne kui me hakkame neid juba halvustama ja naeruvääristama. Eriti käib see nende kohta, kellel on vähegi originaalsemad visioonid. Mille poolest on eelkõige tuntud Jüri Mõis? Oma ideede poolest asustada kõik inimesed Tallinna või kaotada pealinnas ära trammiliiklus. Et see mees pani koos teistega aluse iseseisva Eesti kõige edukamale firmale, seda meenutab rahvas harvemini.

Tõsi, muidugi on meil juhte, kes on saanud hakkama valgustkartvate tegudega või lihtsalt rumalustega. Aga kui me vaatame kõiki oma liidreid mitte võimalike geeniuste, vaid tõenäoliste kriminaalidena või ? veelgi sagedamini ? äpudena, siis kaob meie noortel ja andekatel juhtimise isu ära. Kui me inimeste julgust ja ettevõtlikkust juba eos naerame, on arusaadav, et pealehakkajad ei taha siin riigis elada.

Meie ainus võimalus inimesi riigis hoida on pakkuda neile võimalust olla liider ja midagi suurt ära teha. Muidugi, palga tõstmine aitab ka, aga lihtsalt palka tõstes ei ole ettevõtted enam konkurentsivõimelised, nad kaotavad turul, ja siis tahab lahkuda juba suurem enamik, mitte ainult kolmandik. Millelegi uuele aluse panemine on aga väljakutse, mida ka meie võime pakkuda.