9. mai ei tohiks suurendada lõhet

Väikese rahva kohta ehitame me liiga vähe sõnadega, pigem tekitame lõhesid, lammutame. Hea näide on praegune huvi president Rüütli dilemma vastu: kas ta peaks sõitma Moskvasse 9. mai pidustustele või mitte. Mitmed artiklid pakuvad justkui analüüsi, ent lähemal vaatlemisel osutuvad need vaid iga kirjutaja eneseväljenduseks ning arvestavad vähe (kui üldse) varem kirjutatuga.

Mulle kui lugejale on näiteks ikka veel selguseta, miks Siim Kallas omal ajal välis­ministrina Petserimaa ja Narva-taguse loovutas ja milline oli tookord Venemaa reaktsioon. Kuidas mõjutas see Eesti-Vene suhteid? Ma ei liigu diplomaatilistes ringkondades ning mulle on teadmata sealne mõtlemine. Küll aga üllatas mind põgus kokkupuude ühe välis­ministeeriumi töötajaga, kes oli tollal osaline Eesti-Vene läbirääkimistes. Olin talle nimelt saatnud teate, et üks Jugoslaaviast tekkinud uuest riikidest oli saavutanud NSVLi aegadest pärit kokkulepete säilimise Venemaaga ka uutes oludes.

Minu meelest oleks sellest teadmisest võinud Eestile kasu olla, näiteks mõnel raskel läbirääkimishetkel. Too töötaja aga ilmselgelt ei tundnud asja vastu huvi. Nüüd, 9. mai kutse puhul on mitmed kirjutajad soovitanud kasutada kavalust. Aga mida see tähendab? Kas me oleme eestlastena loomult kavalad või on kavaluseks vaja ka eeltööds? Meil on näiteks Oravaparteiks kutsutav erakond ja oravad teatavasti koguvad pähkleid tagavaraks, ent poliitikud (ka ajakirjanikud) ei näi meil midagi tallele panevat. Kas panite tähele, millise kergusega justiitsminister Ken-Marti Vaher hiljuti TV3s nimetas protsente, mis ministeeriumide peokulutusi võiksid piirata, justnagu poleks ta kuulnudki, kui mitu aastat on arutatud Eesti Raadio ja TV rahastamist ning nimetatud eelarveprotsente. Justnagu poleks justiitsministeeriumi jõulupidu kuidagi seotud ringhäälingu rahastamisega. Me oleme liiga väike rahvas, et keele abil mitte ehitada. Rahvuse alalhoiuks on meil oluline aru saada maailmast ja mitte raisata kallist arusaamise energiat.

Autor: Tiina Tamman