Eurotoetustest pole pääsu ? seda saavad ka niisugused projektid, mis ilmselgelt toetust ei vaja. ASi Tornimäe Kinnisvara kaudu ehitavad suurettevõtjad Koit Uus ja Jaan Kabin euroabiga pilvelõhkujasse-kaksiktorni konverentsikeskust ja hotelli. Või miks peaks saama edukas toidutööstur Oleg Gross oma firmale maksumaksjalt abiraha?
Äripäeva arvates peab ettevõtlusabi minema projektidele, mis on uuendusliku meelelaadi ja hea äriplaaniga, kuid iseseisvalt alustada ei suuda.
Ettevõtlusabi tuleks käsitleda nagu igasugust teist abi ehk see peab minema ainult tegelikele abivajajatele. Maksumaksja rahaga ? tulgu see Euroopa Liidust või kohapealt, vahet ju pole ? ei tohiks toetada näiteks niigi kasumlikku, buumi harjal kinnisvaraarendust või hotellindust.
Äripäev ei näe probleemi rikastes ärimeestes endis, kes on euroabi saanud edukate projektide taga. Poleks õige, kui näiteks Äripäeva rikaste TOPis figureeriva ärimehe projektid automaatselt välja praagitaks. Oluline on projekt ja äriplaan, mitte persoonid.
Küll aga näeme vastuolu selles, et täiesti kindlalt oleks need projektid realiseerunud ka ilma riigipoolse abita: kas täielikult pangalaenuga või pangalaenu ja osaliselt firmade omavahendite abiga. Konkurendist Tornimäe tänava kandi kinnisvaraarendaja Indrek Toome on hämmeldunud, mööndes oma ?taipamatust? Viru keskusesse konverentsisaali ehitamiseks abiraha paluda. Ent kui edukad ärimehed hakkavad tõepoolest ridamisi ettevõtlusabi paluma, on miski tõsiselt korrast ära nagu rahvalikus jutus ?Tõbine kannab tervet?.
Samas tuleb tunnustada ärimeeste nutikust projektide ?kirjaoskuse? alal. Lisades konverentsikeskuse äriplaani mõtte, et see edendab turismi, avanesid turismi abiraha kraanid. Võib väita, et kui see projekt poleks raha saanud, siis nõuetele vastavate projektide portfelli tühjuse korral poleks keegi abi saanud. On?s see parem, kui raha jääb kasutamata?
Kuid pikemas perspektiivis niisugune praktika siiski diskrediteerib abiraha jagamist: abiraha kraanid võidakse keerata Euroopa Liidust koomale, kuna raha läheb niigi edukatele. Tagajärg on see, et ettevõtlusabi ei pruugi saada need, kel seda põhjust oleks, eelkõige innovatiivsed projektid.
Konverentsikeskuse (Tornimäe hotelli) näitel paneb hämmastama Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest eraldatud summa suurus ? 15,6 miljonit krooni ?, mis on palju, võrreldes kogu turismisektorile eraldatuga, umbes 85 miljonit krooni. Eesti riik (loe: siinne maksumaksja) paneb omalt poolt projekti kaasa veerandi ehk ligi neli miljonit krooni. See on juba grimass. Näiteks turismitaludele makstes oleks saanud paremini Eestit katta kui Tallinna city?sse uut kõrghoonet püsti pannes. Kuid rahaeraldamise ?tööd? olnuks turismitaludega rohkem.
Tõenäoliselt on Tallinna kesklinna konverentsikeskuse projekt kindla peale minek ja EAS saab oma raha tagasi. Seegi on oluline. Kuid niisugusel juhul kaotaks EAS oma mõtte alustava väikeettevõtluse, innovatiivsete ideede, samuti Eesti ekspordipotentsiaali arendajana. EAS muutuks riiklikuks laenukontoriks, mis rahastab suuri kommertsprojekte.
Autor: ÄP
Seotud lood
Ettevõtete juhtidel tuleb muude küsimuste kõrval mõelda ka sellele, mil moel oma töötajaid kõige tulemuslikumalt innustada. Mitmed neist on kasutusele võtnud boonuspaketid ja üha rohkemad kaaluvad töötajatele lisahüvede pakkumist, just selliste, mida päriselt enim vajatakse ning hinnatakse: tööalased arenguvõimalused, rahalised boonused, täiendav tervisekindlustus, paindlik töökorraldus ja ühisüritused. Leinonen toetab oma klientidest tööandjaid iga päev just motiveerimisprogrammide väljatöötamisega. Millised on kõige populaarsemad boonusmeetmed?