Kodurahu taastatud, aga ? kui kauaks?

Aastavahetusel ennustatakse. Pooleteise kuu eest pakkus enamik poliitikakiibitsejaid koalitsioonile ja peaministrile püsimist vähemasti sügiseste kohalike valimisteni. Mõni arvas koguni, et jagelevad nad, mis jagelevad, aga seekord venitatakse neli aastat täis, st istutakse koos Riigikogu korraliste valimisteni 2007.

Oletus põhines arusaamal, et Riigikogu sellest koosseisust, mis tekkis pärast 2003 märtsivalimisi, ei anna paremat valitsusliitu kokku panna. Või õigemini: iga teine koalitsioon ? fraktsioonide arvväärtusi liites-lahutades on võimalik kaks-kolm teoreetilist lisavarianti ? osutuks olemasolevast veel nõrgemaks ning ebastabiilsemaks. Niisiis oletasid oletajad, et kui lõhki minnakse, toimub see kas sügisel 2005 või esimesel poolaastal 2006, ajendiks ratsionaalsed, et mitte öelda erakonnahuvilised kaalutlused ?valimisjärgses või valimiseelses situatsioonis?.

Möödunud nädal kõigutas kindlust. Täna teame, et jätkatakse. Sellegipoolest ebalus püsib. Jätkatakse, aga mis kujul ja kui kaua? Kas pelgast hooldusremondist piisab või sünnib kokkulepe, mis näeb ette, et mõned dokumendid (näiteks koalitsioonilepe) sõnastatakse ümber ja mõned kohad (mitte ainult ministritoolid) jaotatakse teisiti? Või jääb kõik väline endiseks? Või on vastastikku löödud haavad nii sügavad, et koosmeelekabinetist ei saa enam korralikku elulooma?

Taas leidis kinnitust, et Eestis ei ohusta valitsusi nn ideoloogilised erisused, isegi mitte lakkamatu nägelemine selle üle, kuidas üht või teist majandus- ja sotsiaalpoliitilist probleemi tuleks ühiskonna ladusama toimimise nimel praktiliselt lahendada.

Koalitsioone ei aja meil lõhki eelarve, maksukoormuse jaotus, haldusreform, haridusreform, valimisseadus ? keerdsõlmed, kus osapooltel võiks olla põhimõttelisi või maailmavaatelisi lahknevusi. Ei, valitsuskriisi põhjustas lihtlabane isikute sobimatus ? usalduse puudus, pädevuse vaegus, vastastikused alusega ja aluseta süüdistused, distsiplineerimatus, ärategemise kihk...

Tahes-tahtmata peame pärima. Kunas kasvab meie poliitiline eliit kukepükstest välja? Meil on oma riiki käes olnud tubli kuraditosin aastat ja selle ajaga võinuks mitmed riigijuhtimise tõsiasjad endastmõistetavaks muutuda.

Kas või see, et riigikogulastele antakse mandaat neljaks aastaks. Vahepealsed arvamusküsitlused on olulised, aga asjaolu, et Toompeal kõige rohkem kohti omava erakonna reiting on maas, mis maas, ei tingi iseenesest ennetähtaegseid valimisi. Pealegi kinnitavad gallupid, et kui rinnapistmine toimuks tänavu, kasvataks vähemus ehk Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaaliit oma esindatust enamuse ehk ülejäänute arvel. Kaotajaid oleks rohkem kui võitjaid. Jutud erakorralistest valmistest on puhas umbluu.

Või teine näide. Peaminister on peaminister sellest hetkest, kui Riigikogu ta ametisse valib, selle hetkeni, kui ta tagasi astub või Riigikogu talle umbusaldust avaldab. Meie põhiseadus ei näe ette kahte peaministrit ega anna ministrile võimalust keelduda lahkumast kabineti koosseisust, kui peaminister on ühel või teisel põhjusel kaotanud ministri vastu usalduse.

Kas Juhan Parts oleks pidanud Kristiina Ojulandi vabastamisel teisiti käituma, selle üle võime vaielda. Võime arutada, mis oli tagandamise tegelik põhjus, mis ettekääne. Aga keegi ei saa kahtluse all panna peaministri õigust vabaneda ministrist, kes on tema hinnangul sobimatuks osutunud.

Edasi. Kui koalitsioonilepingu osapool leiab, et partnererakond või peaminister kohtleb teda vääralt, võib ta põlglikult kaabut kergitada ja lahkuda. Äärmusjuhtumil algatada umbusaldushääletuse peaministri vastu. Titalikud ähvardused laadis ?üle meie laipade? või ?me esitame Ojulandi välisministrikandidaadiks uuesti? ei passi sinna poliitilise kultuuri ruumi, kuhu Eesti on nõuks võtnud kuuluda.

Tõsiasi, et meil on tipp-poliitikuid, kelle reageerimismallid pärinevad liivakastis tülitsemise ajast, oli möödunud nädala ebameeldivamaid tõdemusi.

Peaminister Juhan Parts oli sundseisu surutud. Ta lahendas olukorra valulikult, kuid ilmutas riigimehelikkust ja vaieldamatut küpsust. Tänu otsustavusele vabanes majandusminister Andrus Ansip pingest ja tegi aruka ratsukäigu, soovitades oma varasemaid sõnu mitte päris tõsiselt võtta.

Paraku jäi tuli tuha alla hõõguma ja niisiis on endiselt oluline küsimus, kas osatakse ja tahetakse miilavaid süsi hoida nii, et taas ei lahvataks leegid. Mis puutub aastavahetuse ennustustesse valitsuse püsimise asjus, siis need kehtivad ? kellele rõõmuks, kellele kurvastuseks.

Autor: Enn Soosaar