Kodurahu taastatud, aga ? kui kauaks?

Aastavahetusel ennustatakse. Pooleteise kuu eest pakkus enamik poliitikakiibitsejaid koalitsioonile ja peaministrile püsimist vähemasti sügiseste kohalike valimisteni. Mõni arvas koguni, et jagelevad nad, mis jagelevad, aga seekord venitatakse neli aastat täis, st istutakse koos Riigikogu korraliste valimisteni 2007.

Oletus põhines arusaamal, et Riigikogu sellest koosseisust, mis tekkis pärast 2003 märtsivalimisi, ei anna paremat valitsusliitu kokku panna. Või õigemini: iga teine koalitsioon ? fraktsioonide arvväärtusi liites-lahutades on võimalik kaks-kolm teoreetilist lisavarianti ? osutuks olemasolevast veel nõrgemaks ning ebastabiilsemaks. Niisiis oletasid oletajad, et kui lõhki minnakse, toimub see kas sügisel 2005 või esimesel poolaastal 2006, ajendiks ratsionaalsed, et mitte öelda erakonnahuvilised kaalutlused ?valimisjärgses või valimiseelses situatsioonis?.

Möödunud nädal kõigutas kindlust. Täna teame, et jätkatakse. Sellegipoolest ebalus püsib. Jätkatakse, aga mis kujul ja kui kaua? Kas pelgast hooldusremondist piisab või sünnib kokkulepe, mis näeb ette, et mõned dokumendid (näiteks koalitsioonilepe) sõnastatakse ümber ja mõned kohad (mitte ainult ministritoolid) jaotatakse teisiti? Või jääb kõik väline endiseks? Või on vastastikku löödud haavad nii sügavad, et koosmeelekabinetist ei saa enam korralikku elulooma?

Peaminister Juhan Parts oli sundseisu surutud. Ta lahendas olukorra valulikult, kuid ilmutas riigimehelikkust ja vaieldamatut küpsust. Tänu otsustavusele vabanes majandusminister Andrus Ansip pingest ja tegi aruka ratsukäigu, soovitades oma varasemaid sõnu mitte päris tõsiselt võtta.

Paraku jäi tuli tuha alla hõõguma ja niisiis on endiselt oluline küsimus, kas osatakse ja tahetakse miilavaid süsi hoida nii, et taas ei lahvataks leegid. Mis puutub aastavahetuse ennustustesse valitsuse püsimise asjus, siis need kehtivad ? kellele rõõmuks, kellele kurvastuseks.

Autor: Enn Soosaar