Tutvust Indiaga võiks alustada Goast

Looduskatastroofi järel Lõuna-Aasiast reisimuljete jagamine tundub kohatu, kuid turismipiirkondades sõltub kohalike elu just turismituludest. Seega raskendaks piirkonna pikk boikoteerimine pärast õnnetust nii kohalike elujärge kui infrastruktuuride taastamist. Goa ise jäi aasta lõpu katastroofist puutumata.

Troopilisest eksootikast ja indialaste elulaadist saab Goal hea ülevaate ega pea palju aega ja raha sõitudele kulutama. Parim reisiaeg on talvel, novembrist märtsini, veetemperatuur ei lange kunagi alla 26 kraadi. Haruldane on sealne kellaaeg ? nimelt 3,5 tundi Eestist ees (tavaliselt liiguvad ajavööndid täistundide kaupa).

Pindalalt veidi Lääne-Virumaast suuremal, kuid Harjumaast väiksemal alal (3800 km2) elab üle 1,2 miljoni inimese, äärealad on asustamata. Sealsed jõgede alamjooksudest kujunenud lahed pakkusid häid sadamakohti ja maailma vallutavad portugaallased rajasid Goale 16. sajandil oma Lõuna-Aasia valduste keskuse. Sinna loodi peapiiskopi ja asekuninga residentsid, ehitati nii võimsad katedraalid, mis avaldaksid Euroopaski muljet ning sunniti kohalikud hindud ristiusku astuma. Kõik see on hästi säilinud Mandovi jõe äärses Vana-Goas. Portugal säilitas oma valdused kuni aastani 1962, see oli ainus mitte Suurbritanniale kuulunud India osa, mis osariigiks sai alles 1987. Seetõttu on siin tänini esimeseks võõrkeeleks portugali keel ja lemmikjoogiks portvein, ka katoliku usk ja väikesed kirikud on suures osas säilinud.

Randade omapäraks on tüütute kaubapakkujate kõrval seal (nagu ka tänavatel) pidevalt ringijalutavad pühad veised ? kaameliküüru ja pikkade sarvedega sõbralikud seebud, kes noolivad arbuusikoori ja muud söödavat. Lehmadeks ei saa neid nimetada, sest osa on vaid oma lõbuks elavad pullid, kuna püha veise liha seal ju ei sööda. Randades seisavad tihedate rividena kitsad külgtoega kalapaadid, sageli ühepuulootsikud, kõigil võrgud ja mootorid sees. Vargust siin ei kardeta, kala on riisi kõrval goalaste põhitoit. Peeneteralise liiva ja pidevate tuulte tõttu ? mis aitavad kuumust taluda ? pole meri siin nii selge ega sinine nagu mujal lõunamaades, maski ja sukeldumisvarustust pole eriti vaja, kuid ujuda on muidugi mõnus.

Goal on vähe autorendifirmasid, kuna taksod (eriti kolmerattalised tuk-tukid) on odavad, liiklus vasakpoolne ja küllaltki kaootiline, teed aga kitsad ning viletsad. See-eest seisavad kõikjal sõiduauto suurused, kuid mikrobussi kujulised turistisõidukid. Ootamise eest raha ei küsita, seetõttu on kaugemate sõitude jaoks mõttekas üürida sõiduk koos juhiga kogu päevaks või kauemakski.

Seitsmetunnise ringsõidu eest maksime umbes 300 kr, mis sisaldas ka kütust. Lihtsa lõuna ja paar cocat tegime juht-giidile muidugi välja. Vasco da Gama linnakesest väljuva rongiga kulub Bombaysse jõudmiseks 16 piinavalt kuuma tundi, vahemaa on 600 km.

Meie jaoks olid huvitavaimad tee ja ranna vahelisel liivikul või maa pool, hotellide taga asuvad nn pärismaalaste külad. Rahvas on väikest kasvu, tõmmu, külalislahke ja rõõmsameelne ? toitu jätkub ja oma onnidega on nad rahul. Külas võõraste ringijalutamist pahaks ei panda; nagu mujalgi Aasias, välistab usk varguse ja röövimised, sest jumal ju näeb. Leebete ja väikeste goalaste puhul ei suudaks vargust ette kujutadagi. Kaevude lähedal on väikesed pühatornid, pesu pestakse kaevu, jõe või lombi ääres seda vastu kivi tagudes. Palmilehtedest lautade ja kuuride katustel kuivab lehmasõnnik, mida kasutatakse ehitusmaterjali ja pliidiküttena. Põldu haritakse käsitsi ja härgadega kündes, traktor on haruldus. Kasvatatakse bataate, arbuuse, tomateid, suhkruroogu, maisi jm, laiad märgalad on vallutanud erkrohelised riisipõllud, mis annavad kolm saaki aastas. Aastaaeg ei loe, ühel põllul käib kollektiivne koristus ja viljapeks (kile peal lüüakse vihku vastu kivi või kändu), teisel on kasvuaeg, kolmandal käsil taimede istutamine.

Vahvad on külatagused karjamaad ? palmisalude vahel uitavad vabalt pikasarvelised vesipühvlid, seebud ja kitsed, aga ka väikesed tumedad sead ja koerad, loomade seljas istuvad ja nende vahel sebivad valged iibised, mitmed rästa- ja tildrisarnased linnuliigid. Ümbritsevatel puudel peavad vahti (või jahti) kotkad, kullid, rongad ja mitut värvi kingfisher´id, Eestis elava jäälinnu sugulased. Meie hotelli basseiniterrass asus just sellise karjamaa servaastangul, siia toodi õhtuti linnuvaatlustele statiividel binoklitega ornitoloogiahuvilisi. Loomadest kohtab ahve, peamiselt makaake.

Autor: Jaan Masing