Maja, kus elavad kolm meheleminekueas tütarlast

Mõned kilomeetrid Tartu linna piirist välja sõites ja juhatuse järgi peale teist bussipeatust paremale pöörates terendab elumaja kaugelt põllult meile juba ise rõõmsalt vastu. Eelmisel aastal bee?ikat värvi uue laudvoodri saanud maja on perenaise Lea Vedderi arvates eriti ilus päikesepaistel, kui värv roosakaspunase varjundi omandab. ?Kunagi luitunud kollane ja naabermajadest eristumatu maja nüüd lausa rõõmustab südant, kui töölt tulles koduteele pööran,? lisab ta.

Muutunud ei ole mitte ainult maja värv, vaid ka hoone ise on saanud uued mõõtmed. Kui Vedderi vanemad 1956 aastal selle maja ostsid, oli tegu tavalise viilkatuse ja tuulekojaga talumajaga, peal laastukatus ja pööningukorrus välja ehitamata. ?Vanemad tulid siia Petseri­maalt, majaomanikud aga omakorda kolisid Tartusse,? selgitab ta. Aastaid hiljem ehitati teine korrus välja, lisandus klaasveranda.

Täna aga on seegi pilt täielikult muutunud. Eterniitkatus on asendunud punaka kivikatusega, teise korruse välja­ulatuvaile osadele ehitati viilkatus ja välisküljele lisati postidele toetuv rõdu. Teiseks rõduks sai verandakatus, mida kahelt poolt ääristavad katusekividega palistatud küljed. Sellise lahenduse tingis Vedderi sõnul vajadus rõdupiirde ja katuse kokkuviimiseks.

Esimesena torkab uksest sisse astudes silma puhastatud palksein, esiku­lakke jäetud laetala koos tavalisest juhtmest ja mustast plastmasspesast koosneva lambiga mõjub nostalgiliselt.

Palkseina jagub poolele trepile, mis viib ülemise korruse renoveeritud poolele. Endisest katusealusest on moodustunud ruumikas küttekaminaga elutuba, magamistuba ja tütre eluruum. Vana korstnajala tellispind on korralikult puhastatud ja tolmuvabaks tehtud.

Tütre toa seintele on maalitud suured gerberad, magamistuppa aga voodi kõrvale roosornament. Nahksest lamamistoolist võib vaadelda kas rõdul söögimajakeses askeldavaid tihaseid või siis nautida kaminatuld. Veel on ruumi jagunud mahedates toonides ja katuse­aknaga tualettruumile.

Vedderi sõnul oli ilma kipsplaadita raske teisel korrusel töid teostada, sest seinad olid kõverad.

Seda enam ihkab ta esimese korruse ümberehitusplaane tehes tuua välja vana talumaja ehedat palet, puu- ja telliskiviseinu. Ennistamist ootavad ka vana pehme mööbel ja puhvetkapp.

Kui Vedder viisteist aastat tagasi Tartust taas vanematekoju saabus, ei arvanud ta, et kunagi selle maja perenaise kohuseid täitma ja remondiplaane koostama hakkab.

Tänaseks on osa plaane juba teoks saanud, mõne teostumisele loodab Vedder lähiaastatel.

Mulle meeldib tõdeda, maal on asjad hakanud paremuse poole minema. Olen ringi liikudes juhtunud jälgima mõnede maamajade käekäiku ja saatust.

Kurb tõde on see, et kui maja jääb kasutuseta, on ta tihti hukule määratud. Sest kui katus hakkab läbi sadama, on mõne aasta küsimus, millal laed sisse kukuvad.

Viimastel aastatel olen aga märganud, et mõned majad, mis tundusid olevat jäänud lootusetult tühjaks, on saanud uued asukad ja seeläbi uuele elule tagasi võidetud.

Oma maamaja on ikkagi midagi muud kui piiridega linnakorter. Seeläbi saan täiesti aru Lea Vedderi naeratusest, kui ta ütleb, et suvehommikutel meeldib tal hommikuti kaua öösärgis oma roosiaias toimetada ja maja ning kõrvalhoonete remondi­plaanidele mõelda.