Uudised
Aare Kirna
14. märts 2005 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Plaanimajandus ja korruptsioon on liitlased

Kui seni on justiitsminister Ken-Marti Vaher jätnud mulje, et ta enam-vähem teab, mis tema valitsusalas toimub, siis hiljuti avalikkusesse lekkinud korruptantide paljastamise kvoodid viitavad üheselt, et ega ikka ei tea küll.

Mina isiklikult ei usu, et juba oma vanuse poolest plaanimajanduse võludega vähe kokku puutunud justiitsminister nn mõõdikute süsteemi oma peaga välja mõtles ? siin on täiesti ilmselt tunda mõne endisaegse kooliga miilitsaülemuse mõttelendu.

Põhimõte on tegelikult lihtne ? selle asemel, et süveneda oma alluvate sisulisse töösse (või veel hullem, hoolitseda selle eest, et neil oleks töötegemiseks vajalikud vahendid, täiendkoolitus ja piisav palk), võtab ülemus arvelaual kokku alluvatelt laekunud dokumentide hulga, võrdleb seda eelmisel kuul (või kvartalil) produtseeritud paberite arvuga ning kui esimene on väiksem kui teine, teeb alluvatele kõva peapesu.

Lihtne, selge ega nõua aegavõtvat ning ajusid nikastavat analüüsi. Alluvatest saavad küll seepeale küünilised joodikud, kes ülekuulatavatelt tunnistusi välja peksavad, kuid see pole enam ülemuse mure.

Tegelikult pole ju plaanimajanduses midagi paha ? eesmärgistatud tegevus on enamasti ikka parem kui nii-öelda tulekahjude kustutamine. Samas ei ole kuigi hea mõte hakata mõõtma päästeameti töö efektiivsust kustutatud tulekahjude arvuga ? lisaks mõttetusele on see umbes sama ohtlik, kui anda meie pataljonidele ette kvoodid selle kohta, mitu lahingut neil aasta jooksul võita tuleb.

Iseenesest pole seaduserikkumiste etteplaneerimises midagi uut ? Eesti Vabariigi kodanike ning teiste tublide eestimaalaste tasutavad trahvid on kõikides meie riigieelarvetes vähemalt aasta varem välja rehkendatud. Küll aga pole justiitsministeerium välja rehkendanud seda, kuidas nende juurutatav ?mõõdikute süsteem? meie õiguskorda õõnestab.

Hea küll, ministeerium kinnitab, et plaanid pole sajaprotsendiliseks täitmiseks, kvooti mitte täis saanud politseinikke ei vallandata ning nende palga kallale ei minda.

Aga kuidas jääb premeerimisega heade töötulemuste eest? Kas tulemustasu makstakse ka siis, kui kinni õnnestub panna ainult 62 korruptanti?

Ega uurijad lollid ole. Kui ministeeriumist ikka kontrollarvud alla tulevad, siis need ka täidetakse, ükskõik, kas siis on vajalikul arvul süüdlasi saadaval või mitte.

Ent kvootidel on ka veel teine tera. Mis juhtuks noore naiivse uurijaga, kes üritaks kohtupinki tirida ametnikku, kelle korruptiivne tegevus on küll ilmne, aga kes on süüdimõistmist ootavate omasuguste seltskonnas juba kuuekümne viies? Kas sellist maailma asjus vähekogenud uurijahakatist ootaks kiitus ning preemia heade töötulemuste eest?

Vale! Hoopis liigikaaslased pistaksid lollikese elusalt nahka. Nad taipaksid suurepäraselt, et järgmisel aastal tuleb neil täita juba märksa kõrgemaks korrigeeritud plaani, kusjuures palka ja muid ressursse neile keegi juurde ei annaks.

Järelikult on plaanimajanduse juurutamise korral nii, et kui uurimisorganitel õnnestuks näiteks oktoobrikuuks ettenähtud 63 ametniku kriminaalasjad kohtusse saata, on nende endi elulistes huvides rohkemaid mitte puutuda ning ülejäänud korruptandid võiksid tervelt kaks kuud täiesti karistamatult möllata.

Loodetavasti õnnestub Eesti Vabariigil, selle omavalitsustel ning muudel korruptsioonivastase seaduse alla käivatel asutustel nii jubedatest perspektiividest siiski pääseda.

Selleks tuleb praegusel hetkel veel ametis oleval justiitsministril oma tooli alla sokutatud pomm kõigepealt kahjutuks teha ning seejärel välja uurida, kes tema nõuandjatest selle talle istumise alla sokutas. Muidu võib justiitsministeeriumist hakatagi laekuma sama rumalaid ideid kui praegu haridusministeeriumist.