Urmas Vaino • 3. november 2005 kell 22:00

Murenemine Draamateatris

Eesti Draamateatri Maalisaalis esietendus 28. oktoobril Geraldine Arone?i kirjutatud lugu ?Minu oivaline lahutus?. Jah tõesti ? oivaline lahutus.

Ülle Kaljuste, seismas Draamateatri jupiteride valguses, suus inglannast draamakirjaniku sõnad, võttis mind sõnatuks. Ja mitte pieteedist teatri vastu, et etenduse ajal ei lärmata, ehkki just selle etenduse formaat oleks seda ju lubanud, võib-olla isegi nõudnud.

See sõnatus oli kusagil kaugemal. Sõnatus jäi nendesse statistikaameti või perekonnaseisubüroo failidesse, kus on kirjas numbrid lahutuste arvude kohta Eestis. Kui palju seda statistikat nüüd oligi? Et neljast abielust lahutatakse kolm? Olgu. Ah soo, vabaabielusid see number ei puudutagi? ? Puhast ängi tundes tõusevad kõik ihukarvad 90kraadise nurga alla.

Keskealine naine püüab üle saada lahutusest, üksijäämisest. (No jah, küünikute ra­hustuseks, tõesti, talle jäi ju ka tema koer ja mõneks ajaks ka ema!) Ülle Kaljuste mängitud tegelaskuju uppumine kurbusse ja eneseõigustusse, läbi pingutatult koomiliste finesside on värinateni valus vaatepilt.

Et ebamugavusvärinaid peletada, tuletan enesele saalis meelde kaks lugu, keskaegsest Tallinnast, ajaloolastelt kuuldud. Lood naistest ja meestest, kes jäänud vahele truudusemurdmisega. Nimelt oli selliste jaoks kaks reeglit, üks ülikkonna tarbeks, ülalinnas. Nende reegel eeldas, et abielu petnud mees visatakse müüridelt vallikraavi. Kui jääb ellu, on kõik hästi. Kui ei, siis ka. Sai maistest vaevadest lahti.

Teine reegel kehtis all-linna rahva jaoks. Nimelt viidi patustanud ja sellelt tabatud paarikene raekoja platsile, kus siis mehel-naisel tulnud ringiratast kõndida. Kõndida nii, et naine meest peenistpidi enese järel veab. Mõlemad sündmused on dokumentaalselt fikseeritud.

Ma ei oska tõesti öelda, kui palju sellel ajal lahutusi oli. Ma ei oska öelda, kui sageli toimus nn abielurikkumisi. Ja mis põhiline, visaku esimesena kivi see, kes täna patust puhas on!

Aga miski on ikkagi kaotsiläinud. Liiga palju on Eestis valesti läinud lugusid. Kas on selles süüdi kasvavad hinnad (keskajal olid stabiilsuse huvides hinnad linnas karmi kontrolli all, pigem müüdi pisem leivapäts, aga hind ei tohtinud muutuda) ja kiiresti teisenev elulaad või hoopis taevaste jõudude sekkumine aatomitasandil, igal juhul on selge, et lahutuste hull arv räägib millestki muust kui tervest ühiskondlikust organismist.

Muidugi saan ma aru Geraldine Arone ambitsioonist teha oma tegelase lahutusajast koomiline lavatükk. Kumb ajend peamine on, kas koomilise vormi raviv toime või võimalik suurem honorar, ma tõesti ei tea. Aga Draamateatri laval mõjub see võltsoptimismina.

Alati jääb muidugi võimalus, et ma vaatajana ei hammustanud mulle heidetud ketti lihtsalt läbi. Ehk olid poolkoomilised ja natukene totakad episoodilahendused taotluslikud. Endast väljas inimene käitubki ju imelikult. Tema otsused on kantud nendest kirglistest sisemistest vihasööstudest, mida võime aimata, aga lõpuni teada siiski ei saa. Ehk tõesti. Aga pärast etenduse lõppu tundus mulle, et Arone tekst oleks Kaie Mihkelsoni lavastuses võinud jäädagi niisama traagiliseks, kui ta sisemiselt kõlas. Ilma enesepettuseta, et selles miskit oivalist on. No ei ole ju!

Niisiis. Ülle Kaljuste on hea ja läheb veel paremaks. Mina ostaksin pileti viiendale etendusele. Nalja ma väga ei ootaks. Kui saab, on hästi, kui ei, siis lõikas kümnesse. Kõige halvem on, kui lubatakse nalja, aga seda ei saa.

Hetkel kuum