Kuidas me saame Eesti päästa?

Kahjuks on majandusagentide otsused sageli irratsionaalsed ning tuginevad emotsioonidele ja erijuhtumeid eiravaile tavatõlgitsustele.

Eesti puhul pakub selleks piisavalt ainet jätkuvalt ülikõrge jooksevkonto defitsiit ning üha enam ka kiiresti kasvav ja II kvartali lõpus 131 miljardi kroonini ulatunud koguvälisvõlg. Loomulikult ei jää SKT suurusele järele jõudnud võlanumber vaid meie teada. Veendumaks selles tasub heita pilk kasvõi 27. juuli Neue Zürcher Zeitungisse. See, mis Eesti reitingut sellises olukorras säästab, on konservatiivne raha- ja rahanduspoliitika.

Loota, et välisraha intensiivsest sissevoolust johtuv hinnasurve piirdub üksnes ehitus- ja kinnisvarasektoriga, oleks ülim naiivsus. Välisraha toel genereeritud sisetarbimise kasvust johtuv majanduskasv peegeldub nii või teisiti tõusvates hindades. Pealegi annab Eesti õnneks või õnnetuseks oma majanduskasvuga selgelt silmad ette Leedust ja Sloveeniast -eurokonkurentidele.

Eesti eurokõlblikkust väärata ähvardava inflatsiooni kontekstis tulekski eelkõige silmas pidada välisraha sissevoolu ja rahapakkumise kiiret suurenemist. Nimelt on viimase kahe aastaga (juunist 2003 juunini 2005) Eesti koguvälisvõlg suurenenud 67 protsenti, krediidiasutuste võlg seejuures tervelt 2,3 korda ehk 28 miljardilt kroonilt 66 miljardile. Rääkida selle taustal ühe kahemiljardilise lisaeelarve tegematajätmisest kui euro päästerõngast on ülepingutamine.

Ka rahapakkumise kasvuga pole lood "paremad", eriti viimasel aastal: oktoobri arvestuses suurenes sularaha hulk majanduses 13 protsenti (aasta varem samal ajal 6 protsenti), M1 ja M2 vastavalt 32 ja 35 protsenti (aasta varem vastavalt 13 ja 12 protsenti).

Selle taustal muutuvad valitsuse ja Eesti Panga võimalused inflatsiooni allasurumiseks üpriski ahtaiks ja ülikõrge hinna maksmist eeldavaiks. Praegune 4 protsendi piirimail liikuv inflatsioon on probleemiks üksnes euro kasutuselevõtu kontekstis ning ei midagi enamat. Selles ei näe ohtu majandusele ei Maailmapank ega teised.

Kodused soovitused, kuidas päästa Eestit, s.o eurot Eesti jaoks, ulatuvad seejuures seinast seina. Mart Laar soovitab viia riigieelarve ülejääki (kui suurde ja kas makse tõstes, sellele küsimusele ta ei vasta), Taavi Veskimägi seevastu defitsiiti ja valitsusel Eesti usaldusväärsuse hinnaga n-ö Kreekat teha (käibemaksu ajutiselt radikaalselt alandades).

Maastrichti inflatsioonikriteeriumiga on aga lood nii, et kui see kunagi paika pandi, siis arvestusega, et euro kasutusele võtvates vanades ELi liikmesriikides on hinnatase enam-vähem ühesugune ehk nominaalse konvergentsi etapp on seal juba seljataga. Euro poole püüdlevate Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega on asi teisiti. Peale Sloveenia, kes elas juba sotsialismiaegadel servapidi avatud maailmas, on need riigid oma nominaalse konvergentsiga paremal juhul alles poolel teel.

Inflatsioonikriteeriumisse mahuvad nad lähikümnendil vaid juhuslike kokkusattumuste korral, õiget hetke tabades (nagu Eestis oli selleks aasta 2003 või Leedu jaoks liti ümbersidumise järgne euro, s.o liti kallinemise aeg dollari suhtes), valskuse läbi või siis majandusteoorias hästi tuntud ja Aasia kriisi aegu sageli jutuks olnud, kuid meil praktiliselt rakendamatu kapitali sissevoolu steriliseerimise hinnaga.

Aastail 2008 või 2010 pole Eesti teoreetiliselt eurole sugugi lähemal kui tuleval aastal. Kõige kindlam viis end Maastrichti inflatsioonikriteeriumisse mahutada oleks võtta Mart Laari kunagine õnnetu lubadus - likvideerime likviidsuse - taas päevakorda.