Mis juhtus taanlastega, oleks võinud juhtuda meiega

Eesti eksport islamimaadesse on tühine. Seepärast tundub, et taanlaste probleemid pärast prohvet Muhamedi kujutavate karikatuuride avaldamist meid ei puuduta, kui ehk väikesed ebameeldivused välja arvata, näiteks see, et Torino olümpiamängude avamise ülekannetes libisesid rahvusvahelised telekanalid Eesti delegatsioonist kiiresti üle, et näidata meie ees marssivaid taanlasi.

Mina arvan teisiti. Praegu on õige aeg olla solidaarne süütult löögi alla sattunud Taani ettevõtetega sel lihtsal põhjusel, et sama oleks võinud juhtuda meiega.

Võtame natukene lähema paralleeli kui islam. Ütleme, et üks Eesti ajaleht oleks avaldanud pilapildid venelastest - tavalisest karu sümbolist kuni õigeusku ja Puškinit naeruvääristavate piltideni. Või võtnud sellesama muusikaajakirjaniku Priit Kuusiku Eesti Päevalehes ilmund kurikuulsa loo suitsetavatest vene naistest ja selle laia maailma saatnud. Sellele oleks järgnenud valus reaktsioon: paar kohalikku organisatsiooni oleks läinud, leht näpus, Putini ja mujal elavate kaasmaalaste juurde. Seepeale oleks maailma vene kogukonnad (kujutame korraks ette) põletanud Eesti saatkondi ja boikoteerinud Eesti kaupu, Venemaa oleks hakanud pigistama gaasitarnete ja naftatransiidiga. Ning lisanud, et ega need Läti ja Leedu paremad pole.

Siis oleksime ligilähedaseltki samas olukorras, kuigi keegi poleks vähemalt surma saanud (kolmapäeva õhtuks oli AP andmetel andnud karikatuuride pärast oma elu vähemalt 19 inimest). Eksport Venemaale moodustab meie väljaveost viimastel andmetel üle 7%.

Küsimus pole hetkel selles, kas need karikatuurid olid õigustatud. Kindlasti oleks meilgi öelnud enamik, et need olid halvamaitselised ja solvavad ning nii ajaleht kui riigijuht oleksid vabandanud (nagu Taanis ka tehti).

Küsimus on selles, et reaktsioon oleks proportsioonidest väljas, ning Eesti eksportööridel poleks selle kõigega midagi pistmist olnud. Ja nemad oleksid siis ka päris õigustatult nördinud, kui teiste Euroopa riikide ettevõtted oleksid püüdnud kiiresti täita tühjaks jäänud riiuleid ja hakanud müüma oma kaupu loosungitega "Tähelepanu: ei ole valmistatud Eestis".

Kui Eesti kalakonservitootja või kommivabrik kaotaks viie päeva jooksul 40 aastaga üles ehitatud turu, sest tema kaasmaalane on solvanud tema sihturgu, ootaks ta maailma riikidelt ja ettevõtetelt solidaarsust. Sestap mõistan mina eetiliselt hukka šveitslaste Nestlé või prantslaste Carrefoursi katsed Taani firmade hävingu arvel kasu lõigata.

Äriliselt - ja inimlikult - on nende katsed taanlastest distantseeruda muidugi mõistetavad. Lisaks võidetud turuosale ajendab neid ka hirm, et järgmisena võivad vihaste masside rünnakud tabada neid. Või mis võivad - juba tabavadki. Näiteks kolmapäeval Pakistanis mässanud protestijad põletasid muuhulgas maha kolm kino, Kentucky Fried Chickeni restorani ja lõunakorealastele kuuluva bussijaama. Löögi alla sattus ka Norra mobiilifirma. Nii et tundub päris mõistetav, et üks Šveitsi ettevõte püüab inimestele selgeks teha, et tema punane rist valgel taustal ei ole mitte Taani lipp.

Kuid just siin ongi konks. Kui Euroopa firmad püüavad ajada kõik taanlaste kaela ja arvavad, et sellega asi piirdub, astuvad nad libedale teele. See annab jõudu juurde inimestele, kes usuvad, et neil on õigus mitte ainult Taani lehes avaldatud pilapiltide peale ennast solvatuna tunda, vaid ka selliste lehtede sisu kontrollida. Järgmine kord võib näiteks seesama Nestlé avastada, et on trükkinud tahtmatult mõnda kultuuri solvanud joogipakendi.

Euroopa ettevõtete roll on seega hoopis asjatud solvangud hukka mõista, kuid samas selgitada äripartneritele oma kultuuri väärtusi ja mitte ennast skandaali keskmesse sattunutele lühiajalise kasu saamise nimel vastandada. Kui nad leiavad, et neid väärtusi selgitada on võimatu, siis ei ole lahenduseks loobumine mitte väärtustest, vaid sellest turust. Nii karm kui see ka ei tundu.

Lõpuks tuleb meeles pidada, et äril on kultuure siduv jõud. Rohujuure tasandil sõlmitud pragmaatilised ettevõtlussidemed teevad kultuuridevaheliseks mõistmiseks rohkem kui diplomaatia. Ning pealegi ei kannata protestide tõttu ainult Taani - peaminister Anders Fogh Rasmusseni hinnangul ei avalda boikott kokkuvõttes kuigi suurt mõju Taani majandusele, mille ekspordist läheb islamiriikidesse vaid ligi 3% -, vaid ka näiteks 1200 Arla töötajat Lähis-Idas ja kohalikud ettevõtjad.

Võib-olla kõige kurvem ongi see, et islamiäärmuslased on tekitanud olukorra, kus üks Pakistani või Iraagi poepidaja ei saa avalikult välja öelda, et tema tahab eurooplaste ja ameeriklastega rahulikult äri ajada. Sest see oleks surmaotsus talle ja tema perekonnale nende poolt, kes rahulikku äriajamist näha ei soovi, kuna paneks põntsu äärmuslastele võimu toonud vaenuajamisele.