Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ettevaatust! Valitsus kuumenduskursil

Analüüsides mai lõpus valitsuses kinnitatavat riigieelarve strateegiat, on oht, et liigne eelarvepoliitiline optimism kuumendab Eesti majanduse üle. Strateegiaga pannakse paika eelarvepoliitika põhisuunad järgmiseks neljaks aastaks.

Järgmise aasta eelarvekasvuks on planeeritud 18%, lisaks ilmselt ca 2miljardiline lisaeelarve 2006. aastal. Needki numbrid ei pruugi olla veel lõplikud, sest tavapäraselt on rahandusministeeriumi augustikuu tuludeprognoos olnud kevadisest tublisti suurem. Selle valitsuse poliitika on olnud -kõik, mis laekub, jagatakse kohe laiali. Seega võib tegelik eelarve kasv osutuda suuremaks.

Kavandatud eelarvekasv on aga juba täna kaugelt suurem kui majanduskasv. Seda isegi siis, kui jätta kõrvale eelarvesse täiendavalt planeeritud eurorahad. Kasv eurorahadest on ca 5%.

Arusaamatult kõlab selles valguses mõnede poliitikute jätkuv kriiskamine - võtame laenu, võtame laenu. Rahvastiku vananemise valguses tuleks see kulunud plaat minema visata ja populistidel vastutustundlikult käituma hakata. Protsükliline eelarvepoliitika on auk, kuhu on kukkunud paljud Euroopa Liidu liikmesriigid eesotsas Saksamaa ja Prantsusmaaga.

Valitsuse kavandatavaid numbreid tuleb vaadata järgmiste valimiste kontekstis. Algamas on valimiste-eelne kuluralli täiendavate toetushäälte ostmiseks. Tuletan meelde, et Koonderakond ajas eelarve samadel kaalutustel enne 1999. aasta Riigikogu valimisi sügavasse defitsiiti, õnne see valimistel neile ei toonud.

Üks meie eesmärkidest on saada eurotsooni täisliikmeks. Valitsus ei suutnud saavutada eesmärki võtta euro kasutusele 1. jaanuaril 2007. Nüüd tuleb seada uueks eesmärgiks 1. jaanuar 2008. Peamine vahend selle saavutamiseks on eelarvepoliitika. Eelarvestrateegia praegustest rajajoontest see aga ei peegeldu. Seetõttu on tõenäoline, et valitsus peab aasta pärast jälle tunnistama - meist ei sõltu midagi.

Siiski sõltub valitsusest üsna palju. Kokku tähendavad uued eelarved ligi 12 miljardi täiendava krooni majandusse suunamist riigieelarve kaudu. Selle summaga on võimalik inflatsioonitempot mõjutada.

Kokkuhoiu ja reservide suurendamise asemel räägib rahandusminister metoodikast, millega selgitatakse ministeeriumite objektiivsed kuluvajadused ja mille jaoks rahandusministeerium peab raha leidma. Kui ministritel kulupiire ees ei ole, kasvavad vajadused geomeetrilises progressioonis.

Uute suurte investeeringute puhul räägitakse, et need ei suurenda kokkuvõttes kodumaist nõudlust ja inflatsiooni. Sellel jutul pole tõega midagi pistmist, sest enamik sellest rahast, (kui jäämurdjat just välismaalt ei hangita) jõuab taas tagasi Eesti turule ja suurendab inflatsioonisurvet.

Vastutustundetud on ka valitsuse plaanid algatada lähiajal täiendavaid suuri ehitusprojekte. Hansapanga analüütikud on leidnud, et ehitusvõimsusi ei jätku ka optimistlike prognooside kohaselt isegi olemasolevate ehitusprojektide lõpuleviimiseks. Olukorras, kus võimsused on ammendunud, tõstab täiendav lisanõudlus vaid hindu. See on tee, mida mööda saab valitsus viia majanduse ülekuumenemise kursile.

Eurole üleminekuks on vaja riigil kiire majanduskasvu tingimustes planeerida oluliselt suuremat eelarve ülejääki. Ma ei räägi eelarvemahu külmutamisest. Tänastes tingimustes oleks sobilik kasvatada riigieelarvet aastas 8-10 protsenti ehk 5-6 miljardit krooni. Sellise kasvutempoga oleks võimalik leida lisaraha nii haridusele, teadusele, tervishoiule ja sisejulgeolekule kui ka pensionide tõusuks.

Ülejäänud raha tuleks panna reservidesse, ootama aega, kui juba olemuselt tsükliline majandus läheb langusfaasi. Siis on riigi raha ja tellimused majanduslanguse silumiseks hoopis enam teretulnud. Neile, kes aeg-ajalt kurdavad meie reservide tohutu mahu üle, meenutan, et reservid kokku moodustavad vaid neljandiku aastaeelarvest. Ma ei usu, et kolm kuupalka tagavaraks oleks ka pere-eelarves liigne konservatiivsus.

Selliste otsuste langetamiseks on aga vaja soovi näha majandusprotsesse laiemalt ning tahtmist mõelda sellele, mis juhtub pärast valimisi.