Leida Lepik reisib vaid koos kaardiga

Kui ka juba homme oleks vaja kiiresti kuhugi sõita, vaataks Leida ikka enne järele, kas selle maa kohta on kaart kodus või poes olemas. "Tunnen end kindlamalt, kui tean, milline seal maastik välja näeb ja mis mille suhtes kuidas asub. Pole nii, et lähen näiteks Türki ega tea, kui kaugel ja kuidas Istanbul ning Ankara teineteise suhtes paiknevad," selgitab ta.

Nüüd juba võtab Regio kartograafiaosakonna juhatajana töötav Leida reisidele kaardi ka selleks kaasa, et oma firma tooteid edasi arendada. Reisidel oma ja teiste firmade kaartide kasutamisest saadud kogemustest on olnud kasu ka Regio kaartide paremaks tegemisel.

Näiteks oli Leida kolm-neli aastat tagasi kolleegiga Portugalis ringi sõites hädas kaardiga, kus polnud üle lehekülje ääre mineva tee sihtkohta märgitud. "Kõigi kartograafide meelehärmiks saabus siis ülemus reisilt tagasi ja teatas, et ühtegi kaarti ei lase trükki, kui teeotstele pole märgitud kilomeetrid ja sihtkohad, et Eesti külalistel oleks kergem," meenutab ta ühe tööalase uuenduse ajendit. Samalt reisilt leidsid nad kaardi, mille mugavat voltimisskeemi kasutati edaspidi ka Regio kaartidel.

Leida usub, et kaartide kasutamise harjumus on tal pärit lapsepõlvest, mil koos vanematega sai tihti matkamas käidud. Praegu peab ta reisimist elu loomulikuks osaks. "Kui ei ole tükk aega reisil käinud, siis hakkan juba vaikselt närviliseks muutuma," muigab ta.

Paljude reiside algus on juhuslik, näiteks keegi kutsub kaasa. Mõni reis hakkab nii, et tuleb idee, võtad koti ja kohe lähed. Teisele eelneb terve aasta lugemist ja mõtlemist.

Leida pole vist ühegi sihtkoha puhul teadlikult otsustanud, et tahab minna just sinna. "See tuleb tunde järgi, nagu armumised tulevad - lihtsalt tulevad … Mingil põhjusel hakkab üks maa meeldima, näiteks on sulle oluline inimene sellest entusiastlikult rääkinud," kirjeldab ta. Niimoodi reisiideed küpsevadki ja kui asjaolud soodsalt kokku langevad - on raha, seltskond ning vaba aeg - saab reis teoks.

Tööreise pole Leidal kuigi tihti, suurem osa on puhkusesõidud. Korra aasta-kahe jooksul püüab ta teha ka pikema, eksootilisema reisi, mida saab kauem meenutada. Viimati käis Leida talvel Iraanis, mis oli talle juba teine selle maa külastus. 2003. aasta detsembris sõitis ta koos Rolling Estoniansi meeskonnaga kuu ajaga autodega Indiast Iraani. Kui Pakistanis kohatud afgaan poleks neile Afganistani põikamise ideed maha müünud, pidanuks Eesti ümberilmarändurid peatuma Iraanis Bami linnas samal ööl, mil seal toimus kümneid tuhandeid inimohvreid nõudnud maavärin.

Toona jäi Bam neil külastamata, nüüd käidi just Leida õhutusel seal sõpradega ikkagi ära. Kuid ta pole kindel, kas see oli hea mõte, sest saadud elamus oli negatiivne. Bam on suur linn Iraani lõunaosas, mis elas turismist ja kindlusest, mida kõik vaatamas käisid. "Ja siis kolme minutiga oli see kõik purustatud. Vähe sellest, et nii palju inimesi surma sai, aga ka tulevik on ühe hetkega läinud. See oli päris jube tõdemus," räägib Leida.

Enne Iraani teistkordset külastamist oli ta mitu korda käinud vaid Saamimaal. "Loodetavasti ei saa nüüd Iraanist kohta, kus ma tihti käima hakkan," muigab ta. Saamimaaga on Leidal eriline, 16 aastat kestnud suhe, sealses Inari linnas on ta ka õppinud. Alguse sai kõik aga Soomes hääletades matkamisest, mil kord pakkus talle küüti üks Saamimaa elanik. "Hakkasin tihti tal ja tema sõpradel külas käima, nii suvel kui talvel," sõnab Leida. Ühes Rootsi saami külas on pea pooled inimesed Leida head sõbrad.

Hääletades on Leida ringi liikunud ka mujal Euroopas, pikim reis juhusliku transpordiga viis ta Eestist vaadates Euroopa kaugeimasse tippu Portugali. Et aasta oli 1992, külastas ta ka Hispaanias Sevilla maailmanäitust. "Nüüd olen käinud sama marsruuti mööda autoga, palju igavam on," märgib ta. Autoga Saamimaale sõites võtab Leida ka ise hääletajaid peale.

Järgminegi autoreis on juba plaanis, Leida ise nimetab seda küll pisut hullumeelseks mõtteks, mis ei pruugi teoks saada. Nimelt kutsuti teda kaasa automatkale Fääri saartele ja Islandile. "Olen Islandil korra käinud ja armusin ära - nagu ka muudesse Põhjamaadesse, kus on suur vaikus, mäed ja tundrad," selgitab Leida. Fääri saared on reisikavas tänu Fred Jüssile, kes on neist rääkinud kui imeliselt ilusast maast. Kuna autorent on Islandil väga kallis ja buss kataks vaid turismimarsruute, otsustatigi oma auto kasuks. Islandit peetakse maailma servaks ja Loode-Islandit omakorda Islandi servaks ning seda serva serva Leida sõpradega uurima minna tahabki.

Geograafina tunneb Leida suurt huvi looduse vastu. See sai alguse lapsepõlves, kui Lahemaal töötanud isa võttis teisi rahvusparke külastades tihti lapsed kaasa. Ja kui naabrist geograafiaõpetajat külastanud tolleaegsed üliõpilased kirjeldasid oma matku, oligi Leidal otsus Tartusse geograafiat õppima minna tehtud.

"Üritan reisi korraldades vaadata, et oleks erinevaid maastikke, ka nüüd Iraanis tahtsin näha kõrbe, Pärsia lahe äärt, kõrgmägesid," loetleb ta. Ja kui on võimalik, eelistab Leida linnadest mööda sõita. Kuigi ka nende seas on Leidal mitu lemmikut, kus ta oleks nõus elama: Tromsø Norras, Esfahan Iraanis ja San Francisco USAs. "Neis olen ma tundnud, et mul on mõnus olla," selgitab ta.

Reisimist püüabki ta võtta võimalikult stressivabalt. Paneb küll eelnevalt eelistused paika, kus tahab ära käia, kuid lõplik marsruut selgub tihti ikka alles kohapeal. Turistidele suunatud ja kuulsad vaatamisväärsused Leidat enamasti väga ei huvita. Rolling Estoniansi reisi ajal oleks sel põhjusel peaaegu ka Taj Mahali palee külastamata jäänud. Tagantjärele on Leida väga tänulik Tiit Pruulile, kes ei lubanud tal hotelli puhkama jääda. "Kohapeal Taj Mahali aurat kogedes ei tundunud see üldse sama India, mis ümberringi. See oli mulle ootamatu tõdemus, et ka nn turistikohad võivad midagi hingele pakkuda," tunnistab Leida.

Siiski pole India tema lemmikmaade hulgas. "Olen põhjamaine inimene, ma ei taha, et inimesed liiga lähedale tulevad ja sind katsuvad. Õhtuks olin sellest tavaliselt väsinud, tundsin, et see on minu jaoks liig," meenutab ta Indiat. Kui kohalike liialt intensiivsest suhtlemisviisist villand sai, istus Leida rollingute džiipi ja vaatas ümbritsevat elu autoaknast.

Välismaal poodides šoppamas Leida ei käi, tõi aga varem oma reisidelt tasse kaasa. Siis oli hommikul mõnus valida, mis linna või maa tassist juua. Kui ka sõbrad hakkasid talle kingituseks tasse tooma, kasvas viimaste arv kiiresti sajani. Nüüd on Leidal välisreisilt koju sõites harva uus tass reisikotis. Küll on ta endale ostnud kohalikke rahvarõivaid, eriti moslemimaades. Kodus nurgas, külalistele uurida, on afganistani burka, iraani chador jms rahvariided.

Mitmes riigis ta käinud on, ei oska Leida öelda ega pea seda ka oluliseks. "Mul pole isegi sellist kaarti kodus, nagu enamikul geograafidel, kus nõelakestega on märgitud kohad, kus nad on käinud," kinnitab ta. Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ega Aafrikasse pole Leida veel jõudnud, kuid loodab kunagi ka need piirkonnad ära näha.

"Mõnikord imestan - kui tutvun kellegagi, kelle kaugeim külastatud punkt on Helsingi -, kuidas ta on saanud niimoodi elada, maailmapilt on ju palju kitsam," räägib Leida. Põhiline, mida reisimine annab, on tolerantsus nii teiste rahvaste kui ka ümbritsevate inimeste suhtes. "Kindlasti on erandeid, aga seda võib küll öelda - kes on vähe reisinud, on kitsarinnalisemad ja vähem sallivad kõige muu suhtes," väidab Leida.

Kuigi enamasti reisib ta sõpradega koos, tahab ta mõnikord ka üksinda rändama minna. "Teisalt on jagamise tahtmine alati nii suur, kahju on, kui ei saa oma reisi kellegagi jagada," arutleb Leida.

Maailmarändur Tiit Pruuli, kes on Leidaga koos mitmel matkal käinud:

Kõige halvem, mis matkal võib juhtuda, on see, et keegi hakkab virisema ja rikub kogu seltskonna tuju. Leida on küll viimane, kes ka raskes olukorras tujul langeda laseks. Pigem on ta teiste innustaja ja julgustaja. Ka Leida seiklusvaim meeldib mulle. Talle meeldivad kultuuriliselt ekstreemsed paigad, Iraan on näiteks üks tema suur armastus. Kõik Eestimaa looduskaunid kohad on ta ka vist läbi käinud.

Leida lahutamatu reisikaaslane on fotoaparaat. Ja õnneks ei tee ta tavalisi turistipilte - mina ja krokodill, mina ja mägi -, vaid väga häid, suurepärase detailinägemisega fotosid kaugete maade inimestest ja nende elust.

Fotod: Leida Lepik, Jaan Tätte