Mis viis aktsiaturud langusesse?

Aktsiaturud on mitmel pool maailmas järsult kukkunud, suurim kukkumine jäi kahenädalasse perioodi enne 23. maid. Kas langus aktsiaturgudel tähendab langust maailmamajanduses? Vaatame suuremaid kukkumisi. Suurriikide indeksitest langes enim India: aktsiad kukkusid 10.-22. maini 16,9%. Kuid ka teisel pool maakera oli häving peaaegu sama suur: Argentiina langes 16,1%, Brasiilia 14,7% ja Mehhiko 13,8%.

Suured langused tabasid ka Euroopa turge. Rootsi kukkus 9.-22. maini 15,2%, Saksamaa 9,7%, Prantsusmaa ja Suurbritannia 9,4% ning Itaalia 9,3%. Ka Aasia riikides langesid aktsiad - 11,5% Koreas, 9,3% Hongkongis ja 8% Jaapanis, kui võrrelda tippe madalaimate tasemetega. Paljud kommentaatorid seovad neid näitajaid sündmustega USAs. Aga USA aktsiahinnad kukkusid 9.-24. maini vaid 5,2%. Samuti ei näi Hiina olevat ülemaailmse languse taga, sealsed hinnad samal ajal isegi tõusid.

Majandusteadlaste tavaline seletus keerleb rahanduspoliitika ümber. Kui 2003. aastal sai alguse suur deflatsioonihirm, kärpisid kogu maailma keskpangad intressimäärasid, mis pani aluse spekulatiivsele buumile nii aktsia- kui ka kinnisvaraturgudel. Aga nüüd on kätte jõudnud aeg, kus tõusvad intressimäärad on hakanud hammustama, mis toob kaasa veelgi suuremaid hinnalangusi. Selles mõttekäigus on tera sees.

USA keskpank tõstis tõepoolest 10. mail intresse ja selle juht Ben Bernanke andis mõista, et tõuse võib tulla veelgi. 17. mail avaldati USA halvenenud inflatsiooninäitajad, mis lubab eeldada, et rahanduspoliitika muutub veelgi rangemaks.

Aga majandusteadlased tähtsustavad keskpankade rolli üle. Neile meeldib vaadata maailma kui midagi loogilist ja juhitavat - see eeldab, et nemad saavad aru, mis toimub. Tegelikult oli USA intressimäärade tõus vaid üks 16st. Teine näitaja on nafta hind, mis tõusis 22. märtsist 2. maini 24%. Muidugi võis see mõjutada maailma aktsiaturge. Nafta hinna tõus on olnud peaaegu kõigi Teise maailmasõja järgsete majanduslanguste taga.

Ometi ei tõusnud nafta hind siis, kui aktsiad kõige järsemalt kukkusid. Kui me väidame, et aktsiate languse põhjustas nafta, siis peame eeldama mitmenädalast ajanihet. Tõsi, aktsiaturud ei käitu väga loogiliselt ja ajanihe võis tekkida. Kui nafta hind kiiresti tõuseb, siis vaatavad inimesed uudiseid ja räägivad sellest omavahel, ning nii tekib teema vastu kõrgendatud tundlikkus.

Lähis-Ida kriis on naftahinnaga seotud ning see oli maikuu uudiste olulisim teema. 8. mail ütles Iisraeli asepeaminister Shimon Peres vastuseks Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi vaenulikele sõnavõttudele, et Iraani president peaks meeles pidama, et ka Iraan võidakse maailmakaardilt minema pühkida. Võib tunduda, et nendel uudistel on aktsiaturgudega hoopis vähem pistmist kui rahanduspoliitikal. Aga avalikkuse reaktsioon nendele võis koos naftahindade tõusuga mängida turupsühholoogia muutumises olulist rolli. Seega peaksid analüütikud pöörama Iraani presidendile sama palju tähelepanu kui Bernanke'ile.

Majandusteadlastele ei meeldi, et neil soovitatakse uurida avalikkuse meeleolusid ja selle suhet hinnamuutustesse ning uudistesse. See viitab sellele, et majandussündmused ei olegi nii lihtsasti ennustatavad, kui nemad tahavad uskuda. Ahmadinejad on karismaatiline figuur ja seikleja, Bernanke seda pole. Ning - mis kõige olulisem - Ahmadinejad on destabiliseeriv kuju, Bernanke aga mitte. Turupsühholoogia on ebastabiilne.