Kas te teate 13aastast pianisti Holger Marjamaad või tema saksofonistist venda Mairot? Või olete kuulnud 16aastasest pianistist Joel Remmelist ja isikupärase muusikukäekirjaga kitarrist-heliloojast Merje Kägust?

Nimed võõrad? Usun, sest noorte mängu oli 11.-12. augustil Pärnus Sütevaka Jazzil kuulamas vaid kildkond lähedasi ja suvitajaid. Sündmuse plakatid hüüdsid igalt kuulutusetulbalt vastu, kuid tunnistajaid südamega tehtud sündmusele nappis. Kuulajate rohkust sai nautida vaid Hinkus koos Maarjaga. Kas oli rammestavalt unine päike, hiljem aga vihma ähvardav taevas teinud oma töö? Või oleme harjunud käima sündmustel, kus lubatakse "maailmakuulsaid" ja erilisust, mis kohale jõudes taandub eimidagiütlevaks keskpäraks? Silt "igav" või "pole päris see tase" läheb liiga kergelt kõigele, millest me palju ei tea ja kuhu sõbrad-töökaaslased ei lähe.

Miskipärast arvan, et just nüüd Pärnus andis esimese suurema kontserdi või sai esimese konkursikogemuse noor, kellest paarikümne aasta pärast räägime kui Eesti säravaimast ja rahvusvaheliselt edukaimast jazz-muusikust.

Teist korda toimunud Sütevaka Jazzil oleks nagu aastaid ajalugu. Mudaravila hoov meenutas lahtise katusega jazz'iklubi. Valitses sõbralikult kokkuhoidev meeleolu. Nagu Pärnule ikka omane. Keegi ei kiirustanud, ent kõik, mis lubatud, ka juhtus. Oli tõsine konkurss ja sisukad õpitoad.

Sütevaka Jazzi võib julgelt tituleerida uute alguste festivaliks. Just siin mängis möödunud aastal esimest korda ansambel Enken Tumbaram, kes ongi sellest ajast kokku jäänud. Uusi kooslusi oli ka tänavu. Uskuge, alles muusikupalet otsiva bändi püüdlikust, vahel kartlikust ja kindlasti süvenenud mängust saab palju parema emotsiooni kui blaseerunud superstaari etteastest mõnel paljukiidetud suurfestivalil.