Carl Bildti uus tulemine

Carl Bildt oli 1990. aastate algul Rootsi peaminister. See oli taasiseseisvunud Eestile õnnelik lahendus. Ta oli noor, energiline ja rootslaste jaoks ehmatavalt otsese ütlemise ja julge käitumisega. Tema juhitud parempoolne Mõõdukate erakond oli 1991. aastal võimult tõrjunud sotsiaaldemokraadid, kelle ettevaatlikku välisministrit Sten Anderssoni jäi mäletama 1989.aastal poetatud lause: "Eesti ei ole okupeeritud."Valitsuse juhina sillutas Bildt Rootsile energiliselt teed Euroopa Liitu, toetades samal ajal Eesti jt Balti riikide iseseisvuse kindlustamist ning neile ELi ja NATO ukse avamist. Kahe riigi headele sidemetele aitasid kaasa Bildti südamlikud isiklikud suhted president Lennart Meriga, keda ta nimetas Euroopa arukaimaks presidendiks, ja peaminister Mart Laariga."Neil aastail oli Eestil vanim, aga kindlasti ka arukaim president Euroopas, kombinatsioonis noorima peaministri ja valitsusega. See ühendus lõi eeldused harukordsele eduloole, milleks Eesti on olnud sellest alates," on Carl Bildt öelnud.Kuid juba 1994. aastal kaldus Rootsi tagasi harjumuspärasesse sotsiaaldemokraatiasse. Pärast valimiskaotust kirjutas noor vihane mees Fredrik Reinfeldt raamatu "Nostalgiaretk". Selles arvustas ta teravalt tollast Mõõdukate partei juhtkonda, mille tegevusvõimetuid liikmeid nimetas ta Bildti hallideks varjudeks. Mõistagi ajas see Bildtil kopsu üle maksa ja tema suhted Reinfeldtiga püsisid teravad kuni viimase ajani.Ehkki Carl Bildt jäi Mõõdukate partei liidriks 1999. aastani, eemaldus ta järjest Rootsi poliitikast. Tema tegevus hargnes kahte harru. Kõigepealt pälvis ta prestiižika rahvusvahelise rolli Balkani rahuprotsessis. Aastail 1995-1997 sai temast Euroopa Liidu esindaja endises Jugoslaavias ja esimene kõrge rahvusvaheline eriesindaja Bosnias. Pärast seda oli ta kolm aastat ÜRO peasekretäri erisaadik Balkanil.

Kogemused leidsid rakendust äris