Teras saab Eesti suurimas tsingivannis kestva roostekaitse

Kuigi värviga katmine tuleb tellijale odavamalt kätte, ilmutab tsinkimise tasuvus ennast aastate möödudes, sest värv annab välioludes kergemini järele ning konstruktsioon vajab juba kümmekonna aasta pärast uut korrosioonitõrjet.

Kuumtsinkimisel saab metall üle 80 mikroni (2m) paksuse tsingikihi, millest aastas hävib vaid keskmiselt kaks mikronit. Tsingivannis 450 kraadini kuumutatud vedel tsink reageerib sellesse kastetud rauaga, moodustades selle pinnale ühise lahutamatu roostevaba seose, mis ongi kuumtingitud pinna vastupidavuse põhjus.

Kui tsingitud metalli näiteks naelaga kriimustada, asub tsink ise "haava" parandama. Värvitud metalli puhul asub vigastatud pinnale aga kiiresti rooste. Tsinkimise eelis on seegi, et kaitsekiht moodustub ka detaili õõnsustesse (näiteks torude sisemusse), samuti talub tsingitud teras kõrget temperatuuri, mistõttu on võimalik tsinkida kuumaveetorusid, katelde detaile jmt.

Kuumtsinkimine erineb galvaniseerimisest selle poolest, et kui viimane on elektrokeemiline protsess, mille tulemusena tekib materjali pinnale väga õhuke tsingi kaitsekiht, siis kuumtsinkimisel reageerivad sulatatud tsink ja teras omavahel keemiliselt ning moodustub ühine vastupidav raua-tsingi sulamikiht.

Eesti suurim kuumtsinkimise teenust osutav ettevõte on metallkonstruktsioone valmistava ASi Maru Konstruktsioonid, musta metalli müügiga tegeleva ASi Frelok ja metallkonstruktsioonide monteerimise ja üldehitustöödega tegeleva ASi Viljandi Metall poolt 2003. aastal asutatud AS Galv-Est.

Ettevõtte käsutuses on Baltimaade suurim - 14 meetri pikkune ja kolme meetri sügavune kuumtsinkimise vann, mis võimaldab kerge vaevaga tsinkida ka suuremõõtmelisi ehituskonstruktsioone. Tsinkimise ja galvaniseerimisega tegelevaid firmasid on muidugi veel, aga üldiselt tehakse seda kas kõrvaltegevusena või peaasjalikult oma toodangu töötlemiseks.

Galv-Esti arendusjuht Leo Martinen märgib, et ettevõtte peamine tegevusala on kuumtsinkimise teenuse osutamine kõikidele klientidele tellimuse suurusest sõltumata, kusjuures selle teenuse hinna aluseks võetakse toodangu kaal pärast tsinkimist. Tsinkimise käigus võib lisanduda toote kaalule kuni 10%. Martinen kinnitab, et ettevõttele on kõik kliendid võrdsed, teatud hinnaeeliste aluseks võivad olla ainult turumajanduslikud põhimõtted. See puudutab ka tehasega seotud ettevõtteid. Tellimuse hinnakujunemise põhikriteeriume on kolm: toodangu kogus, toodete massiivsus ning konstruktiivsed eripärad.

"Mida massiivsem toodang, seda suhteliselt odavamaks ühe kilogrammi tsinkimine kujuneb," selgitab Martinen. "Näiteks raske, kuid väiksema pealispinnaga detail võtab oma kaalu ühiku kohta külge vähem tsinki kui sõrestik. Kuna ostame toortsingi Londoni börsi hindadega, on meie üldine hinnatase seotud ka tsingi maailmaturuhinnaga."

Martinen lisab, et terase sobivus kuumtsinkimiseks on väga oluline hea kvaliteedi saavutamiseks. Terase vale keemiline koostis (eriti ränisisaldus) ei riku mitte ainult tsingitud pinna kvaliteeti, vaid kasvatades oluliselt nakkuvat tsingikihti, mõjutab ka tsinkimise hinda.

Ettevõtte müügijuhi Tarmo Maaseli hinnangul jääb kuumtsinkimise keskmine hind Galv-Estis vahemikku 7-10 kr/kg. "See on kindlasti kallim kui värvimine ja loomulikult polegi mõtet tsinkida konstruktsioone, mida kasutatakse ehitiste juures, mis on kavas paarikümne aasta pärast kokku lükata," märgib Maasel. "Kui vaadata, kuidas praegu teatud tüüpi hooneid ehitatakse, siis jääbki mulje, et nende elueaks ei planeerita üle paarikümne aasta."

Oluline on, et tsinkimisele läheb juba valmis detail, mis kinnitatakse konstruktsiooni poltidega, sest juba tsingikihiga kaetud detaile pole soovitatav keevitada. Kuna tsinkimise eesmärk on eelkõige kaitse korrosiooni eest, siis vajalike esteetiliste omaduste saavutamiseks võib kuumtsingitud pinda teatud tingimustel ka üle värvida.

Hinnanguliselt tsingitakse Eestis alla poole ehituses kasutatavatest metallkonstruktsioonidest. Martinen ütleb põhjuse olevat selles, et kuumtsinkimise teenus on meil aastaid olnud üsna raskesti kättesaadav, seega ka vähekasutatav. "Ka tulevikukulude kokkuhoidmise tarkus on meile ikka veel võõras," lisab ta.

Ja kokkuvõttes sõltub kõik ehitise tellija teadlikkusest. Viimane aga püüab ehitamise hinda kõigi vahenditega võimalikult madalal hoida, vastupidavus on paraku teisejärguliseks tõrjutud. Sellepärast on ehituslike hankekonkursside põhiliseks sisuks valdavalt vähempakkumine - kes odavamalt suudab ehitada, see ka konkursi võidab.

"Eestis ehitatavate rajatiste garanteeritud eluiga oleks kordades pikem, kui mõistlikult kasutataks tsingitud konstruktsioone," tõdeb Leo Martinen. "See eeldab aga seda, et juba projektis oleks ette nähtud välistingimustes kasutatavate detailide tsinkimise nõue." Näiteks Põhjamaades lastakse isegi betooni armatuurrauad tsingivannist läbi.

Ehituskeemia ja -füüsika valdkonna materjale müüva OÜ TarmaTrade insener Alar Piirfeld tõdeb, et korrosioonikaitse näol on tegemist kaunikesti keerulise asjaga, mida Eestis ei valda õigupoolest keegi.

Piirfeldi sõnul on Euroopas korrosioonitõrje jaoks terve reeglikogumik, mis baseerub normil DIN EN ISO 12944. "Eestis ei teata sellest suurt midagi, inseneridel on ükskõik, kui hästi või halvasti on mingi konstruktsioon rooste eest kaitstud," nendib Piirfeld.

Ta lisab, et ega tsink ole iseenesest veel mingi imerohi, ka seda on vaja korrosiooni eest kaitsta.

"Tsingi kaitsmiseks on Duplex-süsteemid," selgitab Alar Piirfeld. "Tean seda teemat, aga pole olnud vajadust seda selgeks õppida, kuna Eesti ehituses korrosioonikaitsevahendite (ma mõtlen siin tõsiseid vahendeid) turg peaaegu puudub ning materjalide ostjaid ei ole."

Piirfeld toob näite: "Kui Eesti otsingumootorisse sisse tippida - DIN EN ISO 12944 (euroliidu norm, kus on kirjas nõutavad kasutuskohad, kihipaksused, menetlused, materjalid jne) - ei leia internetist midagi olulist ega asjassepuutuvat." Piirfeldi sõnul on laevaehitus ainuke koht, kus sellele natukene tähelepanu pööratakse, kuigi ka seal on see tingitud peaasjalikult Lääne inseneride ettekirjutustest.