Linnateatri 'Nii see on' näib katkendlik ja kirev

Elisabet Tamm etenduse juhi rollis utsitab rahvast kiiresti kohale istuma, hoiatab prožektorite otsa komistamast ja pead madala lae vastu ära löömast - nii algab etendus lõbusalt ja hoogsalt pihta, ilma et publik õieti arugi saaks.

Sisust: väikelinna kolib mees oma ämma ja abikaasaga. Nende kummalised peresuhted on peagi linnakese põnevaim jututeema. Ämm (Anu Lamp) ja väimees (Elmo Nüganen) esitavad vaheldumisi kumbki oma versiooni tõest.

Hoogsalt käivitunud ja koleeriliste vahepaladega ergutatud etendus kulgeb langevas joones. Kusagil poole etenduse peal on selge, et otsitav tõde jääb leidmata. Sealtpeale tuleb võidelda pealetükkiva tüdimuse ja väsimusega, kuna etendus kestab kaks tundi ilma vaheajata. Lavastuse teises pooles jäi puudu midagi, mis oleks vaibuva huvi jälle üles virgutanud. Kahju on alles lõpus lavale ilmuvatest näitlejatest, kelle osatäitmistele ei suuda enam kaasa elada. Näitlejatest jäi meelde Elmo Nüganen - ta võiks direktorikabinetist sagedamini lavale tulla!

"Nii see on" on eelkõige hoogne ja vähemalt esimeses pooles kaasakiskuv näitemäng, mis samas südant eriti ei liiguta.

Kuigi Pirandello näidendis on tõsiseid teemasid, nagu tõe näilisus, eraelu puutumatus, siis tegelastele kaasaelamiseks on kogu see asi liiga lavastuslik. Selles mõttes võib tõmmata paralleeli Šapiro "Kolmekrossiooperiga", et ka seal käis hoogne tants ja trall.

Aga Pirandellol polegi õieti ühtegi sümpaatset tegelast, kelle dilemmade üle veel pärast etenduse lõppugi pead murda.