Kui tavaliselt jõuab tüüpiline ajakirjanik
pressikale täpselt õigel ajal või viis minutit hiljem ning keegi ei tunne tema
isiku vastu huvi, siis USA presidendi George W. Bushi pressikonverents oli
algajale ajakirjanikule täiesti uus kogemus.
Kõigepealt tuleb ennast hiljemalt reedeks ehk kolm päeva varem akrediteerida. Igale ajakirjanikule jagatakse pressikaardid.
Juba Eesti Panka, kus presidentide konverents toimub, pääsemine on katsumus. Liivalaia ristmikule jõudes pannakse liiklus seisma. Elame üle - Bush õnneks iga päev ei käi, lähen jala edasi. Küll oleks võinud vähemalt pressi infovoldikusse kirja panna, et pressikonverentsile pääseb vaid Rävala puiestee poolt lähenedes ja kogu Eesti Panga ümbrus on tarastatud.
Õnneks on inimesed sõbralikud ja jagavad üksteisele infot, millised teed on avatud ja millised mitte. Pärast Tallinna tänavatel ekslemist leian salapärase valge telgi, kus toimub turvakontroll ja algab ootamine.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kella 10 paiku hakatakse pressi sisse laskma. Otsitakse läbi metallidetektoriga ja nagu alati: ma piiksun. Ka see meeskond ei suuda heli allikat leida ja lõpuks loobutakse. Kotti nuusutab kutsu, politseinik teada paitada ei soovita, politseikoer ikkagi. Edasi otsitakse ülima professionaalsusega läbi kotid, avatakse isegi need taskud, mille olemasolust koti omanik teadlik pole.
Kui kõik ajakirjanikud on läbi otsitud, jalutame üheskoos Eesti Panka.
Eesti Panga suur saal on paksult täis tuubitud, kaameramehed teevad üksteisele komplimente: "Küll sul on ikka kena kaamera." Antakse korraldus, et press ei tohi enne püsti tõusta, kui presidendid ja nende saatjad on lahkunud: "Küll salateenistus märku annab."
Turvakaalutlustel ei ole Eesti Pangas juba avalikku WiFit, kuid kui saabub Bush, siis segatakse ka mobiililevi.
10.58 hakkavad kaamerad sähvima. Presidendid saabuvad, kuigi pressikonverentsi ametlik algusaeg on 11.15. Tavaliselt algavad pressikad pigem hiljem kui varem.
Eesti Vabariigi president Toomes H. Ilves tervitab rõõmsalt George W. Bushi ja lõpetab esinemise oma abikaasa Evelini loodud Eesti tunnuslausega: "Welcome to Estonia."
Bushi juures aga üllatab see, et kui televiisorist vaadates on temast jäänud alati mulje kui selgest ja jõulisest rääkijast, siis tegelikkuses kõneleb ta vaikse ja tasase häälega ning paistab tagantreast vaadates üldse kuidagi kahvatu.
Küsimused. Suure saalitäie ajakirjanike kohta on ette nähtud kummalegi presidendile kaks küsimust. Ilves annab sõna ETV-le ja Postimehele. Välispress on vist ammu juba kokku leppinud, kes mida küsib, sest küsijad on sujuvalt esimeses reas ja nähtavalt keegi neile ei viita. Kui presidendid lahkuvad, tõuseb Eesti ajakirjanike kätemeri. Küsida oleks ju nii palju. Isegi tahaksin küsida, et miks ikkagi Iraagi sõda hea oli/on kuni selleni, millal valitakse USA esimene mustanahaline president.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Hoolimata palvest pärast presidentide lahkumist istuma jääda tormavad ajakirjanikud minema. Lahkumast takistab neid turske julgeolekuagent. Usinamad ajakirjanikud sisustavad ooteaja loo kirjutamisega, fotograafid võrdlevad objektiive, kellel on suurem, ja laisemad ajakirjanikud lihtsalt lobisevad.
Umbes 20 minuti pärast, kui presidendid on turvaliselt Estoniasse jõudnud, lastakse ka meid välja.
Kokku kulus kaks tundi ja viisteist minutit, et kuulata Bushi ja Ilvese 20minutilist sõnavõttu.