Ruumijaotus kujunes töö käigus, meenutab perenaine. "Meile on väga tähtis, et igalt poolt paistaks päike sisse," sõnab ta.
Arhitekt projekteeris maja avanema jõe poolele, lõunapäikse suunas. Suurte akende ette lükatavad võred on mõeldud päikese eest kaitseks ja samas annavad suletud võred ka märku, et pererahvast ei ole kodus. Maja tagaküljes on väikesed "õhuaknad".
Hoone on üleni puidust - katus ja seinad on kaetud servamata sügavimmutatud laiade laudadega, mis on paigutatud püstlaudisena. Majal on ka tagasihoidliku ilmega abihoone, mida peamajaga ühendab terrass, mille kitsam osa ringleb ümber maja.
Hoonesse on projekteeritud maaküte, mis soojendab kuut tuba ja teisi ruume. Alumisel korrusel asuvad abiruumid ja avar elutuba-köök, millele annavad soojust punasest tellisest laotud kamin ja soemüür ning puupliit.
Esimesel korrusel on ka üks magamistuba, teisele korrusele on planeeritud puhketuba ja töökabinet ning kaks magamistuba. Teise korruse suurtest akendest avanevad kaunid vaated ümbrusele. Maja siseviimistluses on kasutatud looduslikke materjale.
Ehkki vaatasime Vigala maja kaks aastat tagasi, on mulje temast kui ühest toredast majast ikka veel mälus.
Auhinnasaajate hulka ei pääsenud ta tookord sel põhjusel, et detailides on kohati mindud kergema vastupanu teed, näiteks ei usu ma sugugi, et arhitekt just selliseid aknaid kasutada mõtles.
Aga ega alati ei peagi perfektsust taga ajama, usun, et omanikud said just selle, mis tahtsid: ühe mõnusa maja, millel pilk puhkab.
Autor: Tiina Kolk