Võluv Tallinna raekoda

15. sajandi keskpaigani oli Tallinna rael kaks koosseisu. Tallinnas oli neli bürgermeistrit ehk linnapead ja 24 raehärrat ehk linnavalitsuse liiget. Pooled neist valitsesid ning teine pool puhkas ja ajas äriasju, sest linna valitsemine oli tollal auamet, mille eest palka ei makstud. Magistraadi liikmed olid enamasti pärit kaupmeeste hulgast ja see komplekteeris ennast ise. Hinnangud keskaegsele linnavalitsemisele on olnud erinevad. Seda on nimetatud nii demokraatia hälliks kui ka oligarhiliseks süsteemiks. Üldiselt Tallinnas suuremaid linnaelanike ja rae konflikte ei esinenud ning lugu ei jõudnud kunagi magistraadi kukutamiseni.

Kohtupidamises toetus raad Lübecki õigusele. Lisaks anti välja mitmesuguseid määrusi linnaelu reguleerimiseks. Need puudutasid heakorda, riietust, turupidamist ja linna kaitset. Üks tuntumaid Tallinna bürgermeistreid oli 15. sajandil elanud Cost von Borstal, kes oli kaupmees ja Suurgildi liige ning kelle hõimlaste hulgas olid ka Turu toomhärra, Stockholmi ja Turu bürgermeistrid. Tema laevad vedasid soola, kalevit, meejooki, mett ja kala, aga ka veini, humalaid ja herneid. Cost von Borstal oli ka suur protsessija, mida tõendab see, et üks pärandusega seotud kohtuasi jõudis isegi paavst Pius Teise ette, kes suunas juhtumi küll Saksa-Rooma keisrile Friedrich Kolmandale lahendamiseks.

1950. aastatel oli raekoja keldris väljapanek piinariistadest, pärast seda levis rahva seas arvamus, et ju toimusid siin keskajal suured piinamised. Tegelikult hoiti vange ikkagi raekoja taga asuvas raevanglas. Ehkki neid vahel raekojas üle kuulati, piinamisi raekoja keldris läbi ei viidud. No kuidas sa pead rae istungeid, kui keegi all karjub ja kisendab valust ning sul on vaja keskenduda, otsustamaks kodanike elu- ja surmaküsimusi!

Keskaegseid karistusi oli mitmesuguseid. Osa pahategijaid pandi raekojaplatsil asuvasse kaaki ehk häbiposti (kaelaraua ning käte ja jalgade sidumisrõngastega), aga mõnikord tuli ette võtta ka teekond linna lähedale, kus kõige suuremad kurjategijad võllas üles poodi. Surmanuhtlust rakendati näiteks 1535. aastal Riisipere mõisahärra Johann von Üxkülli suhtes, kes oli tapnud ühe oma ärapõgenenud talupoja, ehkki vahepeal oli mees linnakodanikuks saanud. 1695. aastal hukati vaimulik Elias Christian Panicke, kes oli kõrbenud munaroa pärast inimese tapnud. Aumehena andis ta ennast üles ja palus end mõõgaga hukata. Tema hukkamiskohta tähistab L-tähe kujutis Raeapteegi lähedal.

Raekoja direktor Elviira Liiver Holmström on öelnud, et raekoda on itaaliapärane palazzo. Teise korruse kodanikesaal on huvitava valguslahendusega. Kõrge akenderida loob helge meeleolu. Kahelöövilises kodanikesaalis on kaks saledat piilarit, mis on kaunistatud punase, rohelise, kollase ja sinise kalasabamustriga. Neid piilarist väljakasvavaid võlve on võrreldud ka kahe avaneva liiliaga.

Kodanikesaali akendest avaneb imeilus vaade raekojaplatsile. Seal võis keskajal näha rändnäitlejaid, muusikuid, veiderdajaid, rüütliturniire. Võimalik, et siin vaadati ka Russowi kroonikast tuntud lugusid, kuidas üks itaalia köietantsija Oleviste kiriku tornist alla kõndis või kuidas turuplatsil roosidega ehitud kuuske põletati.

Ka jõulurahu kuulutab linnapea kuninganna sõnadega siin välja. Kodanikesaalis on toimunud toredaid vaatemänge, näiteks 1529. aastal kandsid Tallinna kooliõpilased seal ette vanarooma autori Terentiuse "Androslanna".

Kodanikesaalist idas asub raesaal, kus on uhked lühtrid ja kaunid maalid. Ruumis domineerib baroklik punane värv. Tammepuust pinkide otstel on reljeefid, mis räägivad meile Simsoni võitlusest lõviga, rüütel Tristani armastusest kuninganna Isolde vastu ning Aristotelesest ja Phyllisest - lugu, kuidas Aleksander Suurde armunud orjatar sundis õpetlast Aristotelest kavalusega oma õigust tunnistama.