Elame ajal, mil koopiad on läinud originaalist ette

Raamatus "Sümboolne vahetus ja surm" (1976) leiab ta, et Lääne ühiskond on läbinud mitu mentaalset epohhi. Kõik algas ajast, mida ta nimetab originaalide ajastuks. Oli mingi müstiline aeg, ammu-ammu, kui majad, toit, muu kaup oli ehtne. Inimsuhtedki olid siirad ja vahetud. Ta ei kirjuta millal see oli, aga vähemalt oma unelmates kujutame sellist aega ette.

Pärast seda tuli aeg, mil õppisime võltsima, alates naeratusest ja lõpetades maalidega, mida püütakse originaali pähe müüa. Võltsing oli alguses veel kriminaalne. Eksperdid püüavad kindlaks teha, kas Eurovisiooni laul pole maha kirjutatud. Kunstnik ja arhitekt pidid varjama mahakirjutamist, seda tuli teha kavalalt.

Järgmine ajastu tähistab massilise kooperimise aega. Enam ei räägita võltsimisest, mis kõlab halvasti, vaid kopeerimisest; copy-paste on peamine töövahend. Võltsinguid nimetatakse replica'deks, neid võib osta, näiteks internetist. Vahepeal mõtlesin osta internetist koopiakella paarisaja dollari eest, siis aga tulin mõistusele ja loobusin. Turg on küllastunud kuulsate brändide koopiatest. Enam ei tunta häbi osta odavat Armani lõhna, ülikonda või Rolexi kella, rääkimata tossudest, CDst ja DVDst.

Tudengitel on võimalus osta tekste internetist, teha copy-paste vajalikest tekstidest. See on massiline tegevus, mida püütakse ohjata spetsiaalse tarkvaraga: nt USAs kasutatakse plagiaadi avastamiseks Turntitini. Isegi Venemaal on ülikoolides vastav tarkvara olemas. Muidugi on see ühiskonna moraali hea indikaator. Eestisse pole vastav tarkvara veel jõudnud, suured ülikoolid pole midagi arvestavat ette võtnud.

Lõpuks jõuame kolmanda astme simulaakrumini, kus koopia hakkab asendama originaali. Koopiad on originaalist paremad. Kui eelnevas faasis tunti väikest häbi võltsingu kandmise või kasutamise pärast, siis nüüd ollakse uhked. Oleme rahul laminaatparketiga, mis ausalt kopeerib vahtrapuud. Rohelise mõtteviisi esindajana olen rahul, et mõni vaher jäi ellu.

Las Vegase hotellid kopeerivad häbitult ja samal ajal uhkelt suuri originaale nagu Pariis, Rooma, Veneetsia, New York. Las Vegase Veneetsia on parem tõelisest Veneetsiast, nii ei vaja ta merd, ei haise, ei lagune, ei ole ohtlik turistile. Pakend on tähtsam ajaloolisest sisust.

Võib küsida, kas need pahad asjad ja mõtteviis on jõudnud Eestisse? Pean vastama jaatavalt. Tooksin näite äsjastest valimistest, mis veel praegu kõigil meeles. Ei eksi, kui ütlen, et valimised andsid välja kolmanda astme simulaakrumi. Keegi ei püüdnudki teha nägu, et tahab varjata ideede puudumist, tühja pead. Simulaakrumi teisel astmel püütakse teha nägu, et tegeldakse reaalsete probleemidega, ühiskonda vaevavate muredega. Aga see etapp on läbitud. Võitjad on veendunud, et ollakse õigel teel, ja arutada pole midagi.

See on võrdväärne ideega, et Las Vegase Veneetsia on parem reaalsest Veneetsiast, kuna viimane lõhnab tegeliku elu järele. Baudrillard on kirjutanud, et Disneyland on reaalsem tegelikust Ameerikast, kuna väljendab selle olulisi omadusi.