Videokaamerate turul on alanud uus lahing

Andres Kruusimäe 20. märts 2007, 00:00

Tänapäeval on kõrglahutuslahingud jõudnud videokaamerateni, mis teeb õige ja sobiva seadme ostmise keerulisemaks.

Kui viis aastat tagasi võisid skeptikud filmirulle kasutavatele fotoaparaatidele veel mingisugustki tulevikku ennustada, siis nüüdseks on digitaalne fotoaparaat oma kohmakale vanemale vennale tavakasutaja turul pikalt ära pannud.

Kõrgresolutsiooni kasutavad digitaalvideokaamerad pole tegelikult teab mis uudis, neid võis turult juba mõnda aega tagasi leida ning piisavalt nõudliku ostja soovil ja paksu rahakoti omamisel netipoest välja lunastada. Ka kõvaketta andmekandjana kasutamine pole nii uus - need on nišitootena rohkem kui aasta mobiiltelefonides kasutusel olnud.

Millist kaamerat siis osta? HD-kaamerad võivad videopilti talletada kolmel erineval andmekandjal. Praegu on levinuim neist MiniDV kassett, sellel järgneb DVD-plaat ning viimase moeröögatusena ka sisseehitatud kõvaketas. Millel konkreetselt salvestatakse, oleneb juba kaamera tootjast ja aparaadi margist.

Erinevate mudelite kasutajagrupid võib jagada laias laastus kahte lehte: entusiastid ja pessimistid. Esimesi kannustab praeguse standardi DV (digital video) resolutsiooni 720×576 piksli asemel võimalik 1920×1080 resolutsiooni kasutuselevõtt.

MiniDV kassetile salvestatut on küll teleriekraanilt kerge jälgida, kuid algajal tehnikasõbral võib liikuva pildi arvutisse ja pärast ka söödavasse formaati saamine kujutada endast tõelist peavalu. See võib nõuda päris pikkade ja tehnilise keele tõttu raskete manuaalide läbitöötamist ja ka arvuti nüansirikka siseelu tundmist (ehk siis töörohke ja närviline nädalavahetus on kindlustatud).

Kassette kasutavate videokaamerate plussid seisnevad täis kasseti vahetamise võimaluses ja ka hinnas. Positiivseks võib lugeda sedagi, et kaamera võimaliku mehaanilise vigastuse või kukkumise korral kassett seal sisalduvate andmetega tavaliselt säilib.

Kvaliteedi hindajad valivad tihti endale Sony, kes, lähtudes pikaajalistest kogemustest fotoaparaatidega, kasutab ülikvaliteetset Carl Zeissi optikat ja ClearVid CMOS-sensorit (täiesti uue kujundusega pildisensor, mis tavasensoritega võrreldes on 45kraadise nurga all nihkesse pööratud).

Sony probleem on kahtlemata konkurentidest kõrgem hind.

EsialgSe HDV (high-definition video) formaadi arendas välja JVC, kes lõi omakorda kampa Sony, Canoni ja Sharpiga. Need neli ettevõtet kuulutasid uue kõrgeraldusresolutsiooniga videostandardi uute videokaamerate jaoks välja 2003. aastal.

HDV kasutab pildi kokkusurumist 1080 rea kujutlustäpsusega ja külgsuhtega 16:9. Esimese HDVd toetava videokaamera tõi JVC turule 2004. aastal, kellele kohe järgnes Sony oma HDR-FX1-ga.

Siiski, kuna uus tehnoloogia on siiamaani suhteliselt toores, hirmutab paljusid ostjaid uute kaamerate hind ja fakt, et iga kõvakettaga HD-videokaamerate tootja on video suurt, kuid optimaalset salvestusmahtu silmas pidades võtnud kasutusele automaatse video pakkimismeetodi, mis vähendab kvaliteeti.

Kaameratootja väljatöötatud ja kaamera korpuse alla peidetud mikroprotsessor surub videopildi konkreetse keeruka algoritmi alusel kokku. See vähendab videoklipi kettamahtu, kuid suurendab liikuva pildi mürataset ja üldist kvaliteeti (eelmine kassettidel põhinev põlvkond DV ehk digital video on küll madalama resolutsiooniga, kuid pilt on toores ning lõppkasutajal selle kvaliteediga mängimiseks ehk digitaliseerimiseks vabad käed).

HD suurimaks paheks võibki lugeda tõsiasja, et eelnevalt konkreetse algoritmi alusel kokku pakitud videopildi hiljem silmale mõnusamaks ja vaadatavamaks tegemine võib kujuneda suhteliselt raskeks, kui mitte võimatuks.

Neile, kes arvutiga erilised sinasõbrad pole ning eelistavad videot otse telerist vaadata, võiks soovitada vanu läbiproovitud HDV-kaameraid. Selles vallas on Canon ületamatumaid liidreid ning nende tooted on laias valikus ka Eestis saadaval. Digic DV ja Canoni uusimat DIGIC DV II protsessorit sisaldavat kaameravalikut pakub Overall oma koduleheküljel lausa hulgi, odavamate HDV-kaamerate hinnad jäävad 5000-8000 krooni vahele.

Canoni umbes 25 000 krooni maksvat 1920×1080i resolutsiooniga aparaati koondnimetusega HV10 reklaamitakse kui maailma ultrakompaktseimat HDV-kaamerat ning tõepoolest jätab seade oma ümarate servade ja Maciliku disainiga ülimalt nunnu mulje.

Nõudlikumad kasutajad sarjavad HV10 lühikest aku kestvust ja kehvapoolset sensorit. Kuna tegemist on mõõtudelt tõepoolest väga väikese pilliga, on see ehk isegi andestatav ning grillpidusid ja laste sünnipäevi filmivale seltskonnale väärt riistapuu.

Kallimad aparaadid kasutavad andmekandjaks vaheldumisi nii DVDsid kui ka MiniDV kassette. Nende hinnad hinnad algavad 10 000 kroonist ja lõpevad 100 000-150 000 krooni juures.

Peale tõsiasja, et tegijad nagu JVC, Sony, Sanyo ja Panasonic hoiavad üsna tugevalt kaameraturgu peos sellega, et nimetatud ettevõtted on head kõrgresolutsiooniga seadmete tootmisel, on nad hakanud domineerima ka kõvakettaga varustatud videokaamerate turgu.

Sellekohast teavet ei leidu Eestis palju, küll on esimesed trenditeadlikud tehnikasõbrad juba vastavad aparaadid soetanud ning ka esmamuljeid jaganud.

Uue tehnoloogia arendamine nõuab tõsist laboratoorset tööd ning lõppkokkuvõttes maksab selle kinni tarbija (meenutagem LCD-monitoride ja telerite või digifotoaparaatide hinnarevolutsioonile eelnenud hinnaperioodi). Algfaasis on seadmete hinnaklass selgelt üle soolatud.

Enamik kaameraid kasutab vanade heade patareide asemel liitiumakusid ning aku tühjenemisel ei jää üle muud, kui see lähimas seinakontaktis täis laadida (seda muidugi juhul, kui lisaakut tagataskus või head sõpra sarnase kaameraga kaasas ei juhtu olema). Võttes arvesse laadimistsüklit 4-8 tundi, võib nii mõnigi väärtuslik kaader kaduma minna.

Tegemist on üliõrna, põrutuste suhtes väga tundliku seadmega ning kaamera kas või poole meetri kõrgune vabalend võib minna omanikule maksma kopsaka remondisumma, rääkimata muude sisemiste komponentide võimalikust kahjustusest.

Ühtlasi võib selline pauk rikkuda kõik kõvakettale eelnevalt talletatud failid (kasseti puhul jääb vähemalt varem salvestatu alles). Kõvaketas pole kassett, mis täitumise korral klõpsti uuega asendatakse ning kuna HD-formaadis videopilt sööb megabaite nagu popkorni, tähendab kõvaketta täitumine ka videoseansi lõppu.

Võrreldes vanema põlvkonna kaameratega, jätab optika soovida ehk kujutuspilti püüdev sensor on üldiselt nõrgem kui seni masstootmises olevatel mudelitel.

Digital Video (DV) on 1994. aastast juurutatud videoformaat, mis nagu HD-kaameradki salvestab andmeid MiniDV kassettidele, kuid olulisemalt madalamas resolutsioonis (HDV hakkab DVd vaikselt välja tõrjuma).

HDV (High Definition Video) on edasihüpe vanemast, DV (Digital Video) standardist. Kuigi mõlemad standardid baseeruvad üht ja sama tüüpi andmekandjatel, kasutatakse täiesti erinevaid video pakkimismeetodeid. HDV pakib videoid efektiivselt MPEG-2 formaadis, ekraanisuhe on tavaliselt 4:3 või 16:9, resolutsioonid vastavalt 1280×720 ja 1440×1080 (viimast annab LCD-teleriekraanil venitada 1920×1080pikslise eraldusvõimeni).

MPEG-2 on maailmas laialtlevinud formaat digitaalse videopildi säilitamiseks ja edastamiseks. Eeskätt leiab see rakendust digitaalse televisiooni voogesitatava videopildi edastamisel, DVD-filmi formaadina ja ka HD-kaamerates.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:28
    Otsi:

    Ava täpsem otsing