Prantsusmaa kõhkleb teeristil

Õhus on ootust - poliitikasse pürib uus põlvkond. Ehk hakkavad Prantsuse poliitikud lõpuks ometi pärast Jacques Chiraqi 12 stagnatsiooniaastat tegelema tõeliste probleemidega - visalt juurdunud tööpuuduse ja aeglase majanduskasvu, tööstuse konkurentsivõime languse ja rekordilise kaubandusdefitsiidi ning kõrge võlakoormaga, mis on paisunud 64%-le SKPst.

Seni pole katseid Prantsuse heaolusüsteemi uude sajandisse tuua edu saatnud. Viimati pidi valitsus suurte tänavaprotestide tõttu kalevi alla panema isegi tagasihoidlikud reformid noorte tööpuuduse leevendamiseks, mis Prantsusmaal küünib 21%-le. Osa analüütikuid väidab, et enne kui prantslased muutustega nõus on, peavad probleemid ikka väga teravaks minema. Sest viiendik töötajaskonnast, kes on riigi palgal, elab elatustaseme suhtelisest langusest hoolimata veel päris hästi.

Kuid hirm tuleviku ees süveneb. Keskklass näeb oma tulude ja võimaluste ahenemist. Kasvab äratundmine, et vanamoodi enam edasi ei saa ja "Prantsuse mudelit" tuleb reformida. Aga kui palju? Just selle ebaluse arvele kirjutavad vaatlejad ootamatult suure toetuse tsentrist Francois Bayroule, kes lubab prantslastele keskteed ja "rahulikku revolutsiooni".

Kõige radikaalsemad reformikavad on Nicolas Sarkozyl, kes on diagnoosinud Prantsusmaa majanduse kaks põhihäda - prantslased töötavad liiga vähe ning heaoluühiskonna kulud on liiga rängalt ettevõtjate kanda.

Kui 50-60ndail töötasid prantslased veel 10% rohkem kui ameeriklased, siis praeguseks on juurdunud väiksema tööpanusega mudel. Iga prantslase kohta tuleb aastas 617 töötundi võrreldes 865 tunniga USAs. Hõive tööealise elanikkonna hulgas on 58%. See õõnestab majanduse kasvupotentsiaali - 15 aastat on Prantsuse SKP kasv jäänud alla arenenud tööstusriikide (OECD) keskmise, mis on hoidnud palgad madalal ja vähendanud ostujõudu. Ligi 110 000 prantslast, neist enamik noored, on lahkunud avaramate võimaluste maale Suurbritanniasse.

Sarkozy lubab leevendada Prantsusmaal mõni aasta tagasi sisse viidud 35tunnise töönädala piirangut. Kes tahab, võib töötada rohkem ja teenida rohkem. Ettevõtjate maksukoorma kergendamiseks on aga plaan osa sellest sakslaste eeskujul tarbijate kanda nihutada ja käibemaksu tõsta. Praegu maksavad ettevõtjad palgale sotsiaalkuludena 42,3% otsa, võrreldes 10,5%ga Suurbritannias. Ka ettevõtte tulumaksu on plaan kärpida, kuid selle tahab Sarkozy siduda firmade palgapoliitikaga ning investeeringutega Prantsusmaale.

Siit kumab läbi, et Sarkozy liberaalsusel on piir. Ta on veendunud gaullist, kes ei usalda üksi turujõude, vaid näeb majanduses kindlat rolli ka riiklikul sekkumisel. Omal ajal sundis ta rahandusministrina kauplusi hindu alandama ning aitas maksumaksjate rahaga jalule energeetikahiiu Alstomi. Praegu lubab ta ümber vaadata lennukitootja Airbusi koondamiskavad.

Brüsselis on furoori tekitanud Sarkozy rünnakud Euroopa Keskpanga pihta, kus ta nõuab inflatsiooni ohjamise kõrval ka majanduskasvu ja hõive ergutamist ning ekspordi jaoks soodsamat euro kurssi. Eurot süüdistab Sarkozy ka Prantsusmaa madalates palkades. Kaubanduspoliitikas ootab Sarkozy aga Euroopa Liidult oma kodanikele suuremat kaitset, nimetades vabakaubanduspoliitikat otsesõnu "naiivseks".

Kui Sarkozy tahab rehabiliteerida töötegemise, siis sotsialistide kandidaadi Segolene Royali prioriteet on ostujõu suurendamine. Tähtsaim lubadus on miinimumpalga tõstmine 1500 eurole. Põhirõhk on õgvendada ühiskonna probleeme sotsiaalprogrammidega alates intressivabadest laenudest kodu rajavatele noortele kuni riiklike toetusteni firmadele, mis võtavad tööle erioskusteta noori. Eeskujuks on Skandinaavia mudel. Sarnaselt Sarkozyga ründab ka Royal Euroopa Keskpanka ning lubab karistada firmasid, mis tootmise Prantsusmaalt välja viivad.

Francois Bayrou ei paku aga prantslastele ei Ameerikat ega Skandinaaviat, vaid keskteed, mis kaasaks tänase poliitikaga rahulolematu tiiva nii parem- kui ka vasakleerist. Bayrou majandusprogrammi põhilubadus on väikeettevõtluse toetamine. Palgad ja pensionid tõuseksid. Kohe tuleb asuda riigivõlga vähendama. Erinevalt Sarkozyst ja Royalist, kellele on ette heidetud, et valimislubadused on kulukad ja rahalise katteta, Bayrou enda sõnul tühje lubadusi ei anna. Kriitikute sõnul ei tähenda Bayrou mudel aga muud kui Prantsuse kõrge maksukoormaga majandussüsteemi edasivindumist ilma suuremate muudatusteta.