Kuigi pärast Lihula monumendi teisaldamist
naeruvääristati Juhan Partsi ja tema valitsust, võib eilsete sündmuste taustal
toonaseid sündmusi ümber hinnata. Siis tundus kogu üritus kohmakas ja tahumatu.
Tegelikkuses, aga tuldi ja viidi kuju ära. Kõik. Tehtud.
Neljapäevast pronkssõduri teisaldamine on selle kõrval aga õudusunenägu. Pärast ala piiramist sadade politseinikega ja telgi püstitamist, edasine tegevus täielikult seiskus. Andrus Ansipi poolt pikalt plaanitud ja salakoosolekutel arutletud plaan osutus sisutühjaks ja nõrgaks.
Pikast tegevusetusest lõid hommikul alles hõõgunud emotsioonisöed hilisõhtul pauguga plahvatama ning päädisid ohjeldamatu rüüstamise ja vandaalitsemisega. Varakahjude kõrval sai 44 inimest vigastada ja üks surma. Siseministri väide, et kõik on kontrolli all, oli julmalt naeruväärne. Kurvastuseks sai Tartu vaikeluga harjunud Ansip alles seejärel julgust ja otsustas kriisikomisjoni soovitusel „vandaalitsejate poolt ettekäändeks toodud hauatähis” Tõnismäelt viivitamatult Kaitseväe kalmistule ära viia.
Mida Ansip varem mõtles ja miks nii kaua venitas, näitab tõenäoliselt ajalugu või saab seda lugeda memuaaridest. Kas seda tõlgendatakse kunagi õnnestumisena, tundub praegu väheusutav. Samas sai suhtumine Partsi sammu tagantjärgi igal juhul teise värvingu.