Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks on uhke olla eestlane ja miks me vihkame võõraid

Üks Eestis elav prantslanna ütles, et eestlased meeldivad talle seetõttu, et nende seltskonnas võib rahulikult vait olla, keegi ei hakka küsima: "Mis sul viga?"

Vaikimine on tõesti Eesti kuld. Näiteks valitsuse iganädalased pressikonverentsid ei pälvi tavaliselt meedia tähelepanu, mis on hullem, kui neid üldse poleks.

Meil ei ole kommet teha ennast arusaadavaks, ei oma rahvale ega võõrastele. Vaikimise põhjusi võiks otsida ajaloolises kogemuses. Vaitolek oli adaptiivne, säilitas inimesele kõige kallima vara - elu. Jutustamine ja kirjutamine, oma arvamuse avaldamine oli seevastu eluohtlik.

USA antropoloogi Edward Halli kultuuriteooria aitab mõista meie kultuuri omapära, seda, kes me oleme ja kuhu me läheme. Kas või seda, miks on nii raske teha ennast arusaadavaks teistele rahvastele.

Mõned arvavad, et vajame propagandateenistust, et tutvustada ennast maailmale. Oleks tore pidada ülal palgalisi informaatoreid ja seletajaid, et ise saaks olla õndsalt vait!

Hall jagab kultuurid kahte lehte konteksti mõiste alusel. Ühtedes kultuurides on suur mõju kontekstil, teistes aga informatsioonil. Kontekst tingib toimuva, teistes kultuurides on vaja aga infot, et mõista toimuvat.

Esimest sorti kultuure nimetab Hall tugeva kontekstiga, teisi nõrga kontekstiga kultuurideks.

Tugeva kontekstiga kultuuris on inimsuhted tihedad ja pikaajalised. Kõik teavad kõiki. Suhted on tähtsamad kui ülesanne.

Piirid on tugevad, teatakse, kes on sõber, kes vaenlane. Võõral on raske siseneda sellisesse ühiskonda, teda ei võeta kergesti omaks. Ennast samastatakse "meiega", mitte "minaga". Väga oluline on oma näo säilitamine, tähtis on teada teiste hinnanguid, kas oleme tublid ja eesrindlikud.

Võidakse tagasi lükata majanduslikult kasulikke ettepanekuid, kui on oht kaotada oma nägu. Käitumine on emotsionaalne, mitte ratsionaalne. Kui mingi tüüp ei meeldi, siis ei suhtle temaga, isegi kui ameti poolest peaks suhtlema.

Ja mis eriti tähtis - ülaltoodud teadmine on suures osas varjatud, inimesed ei teadvusta enda kultuuri mustreid. On raske seletada teistele, milline on meie kultuur, kes me oleme.

Selle kultuuri esindajad elavad kogu aeg oma maal ja neil ei ole kogemust vaadata ennast kõrvalt. Nad naudivad oma elu ega tea suurt midagi elust väljaspool oma maad. Nad on väga paiksed, suhtuvad halvustavalt rändrahvastesse.

Nõrga kontekstiga kultuurid vajavad pidevalt informatsiooni, et toime tulla. Kontaktid on lühiajalised, et lahendada konkreetseid probleeme. Inimsuhted pole olulised, peamine on "teha asja". Osa inimesi on ühe asja jaoks, teised teise jaoks. Lähtutakse ülesandest, mitte emotsioonist.

Nii aetakse asja ka ebasümpaatsete inimestega, kui liialdada - kas või vanakuradi endaga, kui asi ära tasub.

Lähtutakse oma huvidest, mitte abstraktse "meie" (rahva) huvidest. Otsused toetuvad faktidele ja argumentide headusele.

Väljastpoolt tulijal on suhteliselt lihtne siseneda sellesse kultuuri, kui ollakse ülesandekeskne, kui osatakse midagi teha. Ei ole tähtis, mis värvi on kass, peamine, et hiiri püüaks.

Selle kultuuri esindajad teadvustavad ennast hästi, teavad, kes nad on ning mis eesmärgid neil on.

Eesti dilemma. Küllap hea lugeja on paigutanud Eesti tugeva kontekstiga kultuuride sekka. Just see kultuur seletab, miks me hindame pikaajalisi suhteid ja vihkame nomaade ja võõraid, miks on uhke olla eestlane.

See on "meie", mitte "mina"; miks on nii tähtis näo säilitamine, mida arvavad teised meist; miks klammerdume mingite asjade ja faktide külge; miks oleme nii tundelised, et võime loobuda majanduslikust kasust teatud printsiipide ja aadete nimel.

Kui vaadata joonist, näeme, et oleme ühes paadis maadega, keda oleme pidanud väga kaugeks. Ei saa olla meil midagi ühist Aasia või Kreekaga - see lööb pea täiesti segi.

Ainuke hea asi on, et Soome kuulub osaliselt tugeva kontekstiga kultuuride hulka, Soome asjatundjad kinnitavad seda.

Samas meie "tarkpeadest arvamusliidrid" on sisendanud meile, et kuulume vaimselt Skandinaaviasse, et oleme eesti keelt rääkivad sakslased jne.

See osutub pehmelt öeldes luuluks. Õigustatud meelepaha leevendab Ameerika Ühendriikide kuulumine nõrga kontekstiga kultuuride hulka, kuna eestlased ei taha ennast jänkidega samastada.

Igatahes mõtlemisainet jätkub, kuna ei tea, mis suunas õieti liikuda, kellega olla ühes vaimses kambas.

Või oleme Kaval-Antsud, kes on ühe jalaga Aasias, rõhutades kollektiivsust ja üksmeelt, tehes silma hiinlastele, teise jalaga aga müttame Ameerika kultuuris, tehes kõikvõimalikke pingeridu ja mõeldes eelkõige iseenda peale.

Või ei ole me kentaurid, vaid selge pilgu ja sirge seljaga eestlased, kes võtavad sisse ühe kindla positsiooni, milline see ka ei oleks.