Bluusiveteran oli hoogu täis

Kolmapäevaõhtune kontsert Tallinna restoranis Clazz andis kuulajale positiivsust. Lavanurgas kitarri näppival bluusitaadil oli elujõudu varuks veel küllaga, et seda ka publikule jagada.

Sellisesse eagruppi ja kategooriasse kuuluvad tegevmuusik on üsna haruldane nähtus. 92aastane bluusitäht David "Honeyboy" Edwardsi puhul tundus, et bluusi nimel ta elabki. Ehk nagu ta ise mainis - just muusikategemine on see, mis paneb teda ennast noorena tundma.

Honeyboy kaks Clazzi restoranis antud kontserti said teoks tänu juhuste kokkulangemisele. Veteranmuusikule oli Eesti vahepeatuseks Norra Notoddeni bluusifestivali ning Soome Tampere festivali Down Home Island vahel.

Vana mees näis seesmiselt lustakaid mõtteid täis olevat. See ei takistanud tal olemast samaaegselt autoriteet ning bluusikorüfee. Honeyboyst õhkus krutskilist meelt ja elukogemust. Kuigi oli näha, et tema keha hakkab igavikule vaikselt alla andma, oli vaim ikka veel värske ja valmis.

Restoranikontserdi vorm näis olevat talle kodune. Enne esinemist jõi bluusitäht kõrvallauas kohalike muusikutega õlut ning võttis seejärel laval kitarri vilunud võttega kindlasse haardesse.

Kümnenditega käe sisse kulunud mänguvõtted nii lihtsalt ei unune. See oli mees, kes teadis, mismoodi autentne bluus kõlama peab. Natuke mudane sound, veerandtooniga möödapanek - see on juba originaali sisse kirjutatud.

Pisike esinemisnurk Clazzi restoranis on tavapäraselt mõeldud muusikutele, kelle roll on mängida taustaks. Honeyboy oli selles mõttes muidugi erand. Juba tema limusiiniga saabumine oli eriline. Publik ja kaameratega varustatud ajakirjanikud ootasid meest õues ning sisenesid restoraniruumi alles pärast muusikut. Õigupoolest läks kõige esimesena kitarr, siis Honeyboy ning seejärel kuulajad-ajakirjanikud.