Venemaa õhutas võitlust Arktika maavarade pärast

Vähe sellest, ookeani põhjas peaks olema veel rikkalikke teemandi-, kulla-, plaatina-, tina-, mangaani- ja niklivarusid. Ja kui arvestada, et kliima soojenemise tõttu võib suur osa Arktika jääst kolmekümne aastaga sulada, siis muutub nende kättesaamine hõlpsamaks ja odavamaks. Enne tuleb ainult tõestada oma õigust sellele territooriumile.

Alguse tegi lahti Venemaa. Kunagise polaaruurija ja nüüdse Vene duuma aseesimehe Artur Tšilingarovi algatusel korraldatud ekspeditsioon paigutas 4200 meetri sügavusele titaanlipu. Seal kogutud kivimiproovide alusel tahab Venemaa aastaga tõestada, et põhjapoolusele ulatuvad Mendelejevi ja Lomonossovi ahelik on Venemaa mandrilava pikendus. Sellega esitas Venemaa vastavalt ÜRO merekonventsioonile avaliku nõude 1,2 miljonile ruutkilomeetrile, kus on peidus hindamatud maavarad.

Teiste riikide reaktsioon oli kiire ja äge. Kanada välisminister Peter McKay kuulutas: "Enam ei ole 16. sajand, mil riigid oma lipupaigutusega võisid omandada võõraid territooriume." Kanada peaminister Stephen Harper lubas laiendada Kanada tegevust Arktika piirkonnas ja rajada sinna esimese sõjaväebaasi. Selleks ehitatakse kuus erilaeva, mille maksumus on üle 7 miljardi dollari.

USA käsitas Venemaa käitumist oma huvide otsese rikkumisena. Kaks nädalalt pärast venelaste lipupaigutust saatis USA sinna piirkonda oma sõjalaevastiku jäämurdja Healy.

USA nõrkuseks on aga see, et Kongress pole seni ratifitseerinud ÜRO konventsiooni, mistõttu ta ei saa Venemaa samme seaduslikult blokeerida. Et seda viga parandada, on USA president Bush soovitanud Kongressil konventsioon kiiresti ratifitseerida.

1982. aastal vastu võetud ÜRO konventsioon annab kaldariikidele kuni 200 meremiili ulatuses õiguse merepõhja hõlvata. Enne seda tuleb neil ÜRO mandrilava piiride komisjonile tõestada, kui kaugele nende mandrilava ulatub. USA pole seni leppega ühinenud, sest käsitab seda oma suveräänsuse piiramisena. Nüüd on tal valida, mida teha. Leppest kõrvale jäädes ei saa ta lisanõudeid esitada.

Oma taotlustes püüab suurriikidega Rootsi toel vapralt rinda pista ka Taani. Taani on saatnud põhjapooluse piirkonda Rootsi jäälõhkuja Odin. Seal seilavad rootsi teadlased jälgivad ilmastikumuutusi, samal ajal kui taanlased koguvad tõendeid oma õiguste kohta.

Taani tahab tõestada, et Lomonossovi ahelik ei ole Siberi jätk, nagu väidavad venelased, vaid kuulub kokku hoopis Gröönimaaga. "Meie arusaama kohaselt kuulub põhjapoolus Taanile," ütles Taani teadusminister Helge Sanders.

Taanil on oma positsioonide tõestamiseks aega 2014. aastani. Arktika projektile on ta seni eraldanud 230 miljonit Taani krooni (480 mln Eesti krooni).

Rahvusvahelise õiguse professor Said Mahmoudi avaldas Dagens Nyheteris arvamust, et lähitulevikus on kogu põhjapooluse ümbrus riikide vahel ära jaotatud.