Livida juht Kaarel Kiidron: Eestis on spordisponsorlus veel lapsekingades

Ma olen Tammeka toetamisele aastate jooksul korduvalt mõelnud ning minu jaoks on võimaluse tekkides isegi elementaarne midagi ühiskonda tagasi anda. See käib eduka ettevõtluse juurde ning kuna ma ise olen niivõrd tugeva jalgpallitaustaga ja ka ise mängija rolli täitnud, siis soovin, et spordiklubi saaks igal tasemel paremini esineda. Selleks, et seda teha, on vaja kaasamõtlejaid. Sporti saavad harrastada kõik – mõnel spordialal on küll treeningmaksu ja harrastuse suhe tugevamalt välja kujunenud, kuid jalgpall on veel enam just kõigi sport. Paraku pole seetõttu jalgpallis treenerite tasud kõrged ja aina rohkem räägitakse, kuidas jalgpall vajab kaasa mõtlemist ning nii rahalist kui strateegilist panustamist.

Endise mängijana tean, kui keeruline on klubi üleval pidada. Seetõttu tundus loogiline klubiga maha istuda ja mõelda, kuidas otstarbekalt klubi järgmise astmeni aidata. Ma olen terve elu maksimalist olnud, nii et kui juba midagi teen, siis tahan hästi teha ja kuigi juhatuse ambitsioon on sama, mis enne, siis nüüd leidsime ühised mõtted, kuidas potentsiaali kõige paremini realiseerida.

Vähe ei ole, aga tööd ma ei karda ning töö on ongi suhteline mõiste. Ööpäevas on kõigil sama palju tunde, aga küsimus on, kuidas neid rakendada. Ennekõike tuleb leida inimesed, kes samu väärtusi ja põhimõtteid jagavad ning siis peab üheskoos loogilise strateegiasuuna ja tegevusplaani välja mõtlema. Edasi tuleb plaane täita ja ega ma ise kõike tööd ei pea ära tegema, see pole isegi võimalik. Asja võti on head inimesed.

Tammeka osas on täna veel palju sisseelamist, sest kaheksa aastat tagasi jalgpalluri karjääri lõpetamise järel pole ma enam kordagi ise mänginud. Ma olen küll Tammekale kõvasti kaasa elanud ja mänge vaadanud, aga tänane treenerite nimekiri on mulle siiski üsna võõras. Kõikidest nüansside mõistmine võtab aega, aga teiselt on see eelis, sest saan panustada värske mõtlemisega. Ettevõtluses kehtib sama põhimõte – ma võin ühte asja 10 aastat samamoodi teha, aga lõpuks seda isegi ei märka enam, sest oled kogu aeg samas rütmis ja rutiinis. Sellises olukorras ongi hea, kui keegi puhta lehena appi tuleb.

Üks osa on kindlasti mainekujundus. Sponsorlus pole kohustuslik, aga päeva lõpuks panustavad kõik ettevõtted ühiskonda tagasi ja ma arvan, et see on mehhanism, mille kaudu valdkondi suunata, aidata ja kaasa rääkida. See, kuhu raha pannakse, sõltub juba südamelähedastest suundadest. Kas sellel on ka mingi majanduslik mõõde või edu? Lõpuni ei tea, sest seda ei saa mõõta. Jalgpallis nüüd vaevalt sponsorlogo hulganisti müüki tõstab, aga mida rohkem on logo pildis, seda rohkem kinnitub brändi kuvand.

Just! Lisaks, kui me suudame sponsorite või toetajatena organisatsiooni juurde samasuguse mõtteviisiga ettevõtjaid tuua, tekib neil ka omavahel suhe ja ühine hingamine, mis toob reaalset kasu. Niimoodi arenevad välja uued kontaktid ning võimalused ja see kõik on midagi, millele on väga keeruline näppu peale panna. Ilmselgelt on keeruline öelda, kas äritegevus oleks ka ilma selleta sama hea, kuid mina usun selle toimimise. Laias maailmas see juba töötab – kui sa oled tiimi fänn või toetaja, siis see avab sulle jututeemasid, õhtusöögilaudu ja võib-olla ka uue äri. Selle hetke nimel tuleb kõvasti vaeva näha ja võib-olla müüme selle pealt ka kortereid, aga mööda külge see kindlasti maha ei jookse. Inimese otsust on keeruline mõõta ja korteri puhul on kindlasti asukoht, hind ja pakutav teenus esmatähtis, kuid ostuotsuse juures võib mängima hakata ka isiklik suhe, mis tekib spordi kaudu.

See on pikemaajalisem töö, kus kõik algab soovide mõtestamisest. Esmalt organisatsioonile endale, sest peame mõistma, mida saavutada soovime, mis on vajalikud sammud ja kuidas me lõpuks seda kõike mõõdame. Struktuuri ja plaani on võimalik edasi juba ettevõtjatele presenteerida. Minu hinnangul on Eesti majandus viimase 10-15 aastaga näidanud sektorite üleselt kasvu. Muidugi on ka sektoreid, kus pisut halvemini läheb, aga kui kasvõi pankade hoiuseid või korterite müüki vaadata, siis seis pole üldse halb. Tihtipeale küsitakse minult, et kes see ikka neid kortereid ostab? Aga ta ise ostabki! See tekitab laenuraha, aga samamoodi toob ühiskonda raha juurde ka efektiivne töö ja majandus kasvab. Kuigi inflatsioon on palgatõusu ära söönud, on see siiski tugev olnud ja kuskilt on see raha palgatõusuks tulnud.

Kindlasti. Eestlastel on raha ja Eesti ettevõtjad on jõudnud olukorda, kus spordiklubidele on võimalik raha alla panna. Nüüd peavad klubid näitama, et on raha väärt ja diilidega ei hakata susserdama. Selle nimel tuleb pingutada.

See töötab mõlemat pidi. Kui klubile enda nime alla kirjutan, siis on lihtsam inimesi ja ettevõtjaid protsessi kaasata, aga samal ajal kannan ma ka vastutust ning selle jaoks peab olema selge ülevaade. Plaanide puhul ei tea kunagi, kas nad täpselt nii realiseeruvad, aga siht peab selge olema. Selle sees võib juba muutusi teha.

Oleneb, kuidas võtta. Olemuslikult saame eraldada noorte- ja tippspordi. Noortesport opereerib end pallimängude poolelt valdavalt ise ära ehk treeningtasud toovad klubile piisava summa sisse. Ujumise ja muu sellise kohta mul nii head ülevaadet pole, aga ujula tasud on päris suured ja seda ilmselt doteeritakse riiklikul või omavalitsuse tasemel rohkem kui pallimänge. Samas, kas see on see tase, kus me täna olla tahame? Ei. Me kõik loodame, et Eesti koondis näitaks paremaid tulemusi, aga kuidas sinna jõuda? Põhiprobleem on treenerites. Nende tunnetuslik keskmine vanus on äärmiselt madal ehk see on ülikooli kõrvalt tore töö, kuid kui ühel hetkel elu vastu tuleb, peab elukutset muutma. See on väga suur murekoht. Kõigi treenerite palgad ei pea nüüd sellepärast kohe tõusma, aga me peame selge sammu treeneritöö populariseerimises edasi astuma.

Me pole kahjuks ühiskonnana Skandinaavia või Lõuna-Euroopa jalgpallikultuur, kus peale trenni minnakse hoovi jalgpalli edasi mängima. See tähendab, et peame rohkem trenni tegema. Veel 25 aastat tagasi jätkus mäng ka peale trenni, aga enam see nii pole, nii et tuleb paremini organiseeritud olla.

Tippsport on aga juba selgelt sponsorrahadele tuginev ning juba graafikutest on näha, kuidas sponsorrahad ja tulemus on suhtelises seoses. Mitte alati, sest sport on ettearvamatu, aga valdavalt on parem tulemus neil, kellel on rohkem raha. Mida rohkem raha, seda kvaliteetsemad mängijad, treeningud ja staff. Nii lihtne see paraku ongi. Jätkusuutlikuks arenguks on muidugi ka kavalamaid viise, kuid selle jaoks tuleb endale kvaliteetseid ja kõrgel tasemel noormängijaid ise peale kasvatada. Tammekas keerleb juba 20 aastat sama plaat – andekas poiss liigub ühel hetkel Tallinnasse, sest meil pole võimalik talle võrdväärseid tingimusi pakkuda ning seda nii finantsiliselt kui keskkonna poolest. Teda pole mingis mõttes isegi õiglane siin kinni hoida. Positiivne on Tartu puhul see, et andekaid noori on pidevalt peale kasvanud, mis tähendab, et noortesüsteemis tehakse okeid tööd, aga soov on neid nüüd nii realiseerida, et sellest võidaks nii Tammeka kui mängija. Keegi ei taha otseselt ära minna, kuid karjääri huvides on tal seda praegu mõistlik teha.

Üks asi on rahaline pool, aga jalgpalliklubi juures on veel palju eri võimalusi, kuidas aidata ja panustada, kasvõi hea jalgpallielamuse ja kodumängu korraldamise juures. Ettevõtjad ei pea panustama rahaga, tuge võib tulla ka auhindade, meenete või isegi pealtvaatajate elu paremaks muutmise kaudu. Eesti staadionitel ei käida peamiselt kehva ilma tõttu, kuid siis peab mõtlema, kuidas selle vastu võidelda. Jalgpalli ei taha tõesti lastega vihma ja külma ilmaga vaatama minna, aga paneme siis kiirguslambid, mis sooja annavad. Või saab keegi hoopis pleedide või istmealustega toetada. Ma käisin hiljuti Hispaanias Bernabéu staadionil El Clásicot vaatamas – seal olid soojalambid, mistõttu oli 13 kraadiga väga mugav mängu jälgida.

Panustamisel on igasugu võimalusi ning mida suurem on aktiivne kogukond, seda suurem on ka kõlapind omavalitsuses. Meist räägitakse rohkem ja seda nii Tartu tasandil kui kogu Eesti jalgpallis. Üks Eesti jalgpalli suurimaid probleeme ongi see, et me pole näiteks nii suurt kõlapinda suutnud saavutada kui Skandinaavias. Ettevõtjate rahaline või muul kujul olev panus aitab kõlapinnale kaasa. Viimasel ajal on küll Eestis pisut infraprojekte juurde tulnud, aga muu maailmaga ei saa meid võrrelda, sest nemad elavad selles rütmis.

Absoluutselt. Võtame kasvõi transpordi – bussile on vaja kütust ja sellega saab toetada. Võimalusi on palju ja isegi kui raha või selle ekvivalendiga pole võimalik toetada, siis mänge saab ikka vaatama tulla. Kaasamõtlemine on samamoodi teretulnud, sest meie kõigi teha on see, milliseks kujuneb ümbrus. Jalgpalliklubi on ühing ja me peame seda koos ehitama. 100 000 arvamusega ei saa küll arvestada, aga kui hulk selleni jõuab, siis küllap on selleks ajaks ka uus struktuur tekkinud. Kõik pole aktiivsed, aga need, kes on, peavad jalad kõhu alt välja võtma ja appi tulema. Seda tundsin ise Livida ja Tammeka suhtes samuti, tuleb lihtsalt peale hakata. Niisama kommenteerimine ei vii edasi.

Jutule võetakse iga summaga ja nagu ma ütlesin, siis ka niisama võib kaasa mõelda. Vahel on inimestel isegi raha lihtsam leida ning kohati on aeg kõige väärtuslikum panus. Summade osas oleme ka ise eri mudelitele mõelnud. Näiteks Iirimaal on jalgpalliklubisid, kellel on väga palju sponsoreid, aga kus iga-aastane klausel on üsna madal. Panus ei pea olema suur, sest see on sellisel juhul jõukohane ka väiksematele ettevõtetele, kasvõi 5000 eurot. Selge on aga see, et kõiki 200 sponsorit sellisel juhul särgi peale ei mahuta, kuigi Skandinaavias on meeskondi, kus vormil on väga palju logosid. Meie pole veel enda jaoks piiri seadnud, aga tahame kõigile anda võimaluse kaasa rääkida ja võit on juba panus ühiskonda ja keskkonda, mida loome.

Panustaja peab samuti selgelt nägema, kuhu see raha läheb. Kui meil oleks 50 inimest, kes annaksid 5000 eurot, siis äkki me peaksime sihtotstarbeliselt raha näiteks uue Coop staadioni kunstmuruväljaku ehitamiseks kasutama. Meie ülesanne on paika panna, kuhu raha läheb ning mõte on ka suurem peasponsor leida.

Absoluutselt. Mul ei ole isiklikku ambitsiooni, kus Livida peab olema peasponsor. Mida rohkem meid on, seda parem. See on jätkusuutliku ülesehituse A ja O. Võib-olla mind ka enam aasta või kolme pärast presidendiks ei valita ja Tammekale leitakse etteotsa veel toredam ja entusiastlikum inimene. Järgmise eestvedaja leidmine on oluline, sest organisatsiooni ja eriti mittetulundusühingu eesotsas pole ühe inimese 20 aasta pikkune karjäär kellelegi hea. Kui pole kedagi, kes tahaks tööd üle võtta, siis see on senise juhi tegemata töö. Livida ega mina ei pea eesotsas olema ning ma soovin, et keegi tõestaks meile, et nad teevad veel paremini.

Täielikult ja ta ongi! Objektiivselt hinnates on Tammeka ja kogu Eesti jalgpallitase 15 aastaga kindlasti tõusnud ning seda on spetsialistina tunduvalt parem vaadata. Muu maailm on aga kiiremini eest läinud, nii et kui tahame teistega konkureerida, peame peeglisse vaatama ja mõtlema, mida teisiti teha. Areng on igal juhul, aga areng on suhteline ja see peab teistest parem olema.