Sõna, mida krooni kohta kardetakse

Esimesed ohuhääled - nagu Soome analüütik Esko Passila või Riia majandusülikooli teadur Morten Hansen - materdati kiiresti maatasa. Täna ei saa teemat siiski enam nii marginaalseks pidada, sest sõna "devalveerimine" kasutavad Balti riikidest (eelkõige Lätist) rääkides ka tuntud pankade analüütikud ning ajakiri Economist.

Äripäeva tänane kaanelugu küsib, kui lähedal me tegelikult krooni devalveerimisele oleme, arvestades Soome ja Rootsi kogemust. Me jagame samu ohtusid: kappav inflatsioon, laenude kiirkasv, spekulantide tormijooks kinnisvarale, palkade hüppeline tõus, jooksevkonto puudujääk.

Economist kirjutas kuu aega tagasi, et ülekuumenev majandus ja fikseeritud valuutakurss on riskantne kombinatsioon - hoobade puudumine inflatsiooni ohjeldamiseks sarnaneb devalvatsiooni-eelse Rootsiga.

Väliseksperdid usuvad, et seda enam peaks valitsus kasutama oma käsutuses olevaid piiratud vahendeid, et hinnatõusu taltsutada.

Meil on küll konservatiivne eelarvepoliitika, kuid mitmed valitsuse otsused kiirendavad hinnatõusu. THI tõusis oktoobris mullusega võrreldes 8,5 protsenti - viimase kümne aasta rekord.

Muidugi peab silmas pidama, et valuuta ei devalveeru ise, vaid nõuab riigi tasemel ehk Eestis riigikogu otsust. Kuna valdab arusaam, et see ei too kellelegi kasu, siis parlament arvatavasti sellist otsust ei tee. Kuid millega lõpeb meie majanduse "maandumine", mille kõvaduse astet vaetakse, pole veel selge.

Igatahes on kättesaamatusse kaugusse libisenud euroga liitumine - see üks ja ainus devalvatsioonikaitse.

Võiks kaaluda pikaajaliste hoiuste konverteerimist euroks. Samas on see kõik tipid-täpid. Septembri lõpu seisuga on eraisikud võtnud 84 miljardi krooni väärtuses eluasemelaene. Enamik neist laenudest on euros, tagasimakse tähtajad on aastakümned. Siin käiks kõige valusam laks. Nende laenudega ei õnnestu midagi ette võtta ja palka saame ikka kroonides edasi. Sestap ärme tõmbleme. Ärme kaotame väärikust.

Autor: ÄP