Meil libisevad käest niihästi euro kui ka välisinvesteeringud

Maailmast võib leida näiteid, kus arenevate riikide majanduskasv on püsinud aastakümneid kümne protsendi ringis, elanike reaaltulud kasvanud kiiresti, kuid inflatsioon pole siiski tõusnud pead pööritama panevale tasemele. Tasub ka meenutada, et meil endil oli nelja-viie aasta eest inflatsioon mitu korda madalam, kuigi elustandard vaevalt 60 protsenti tänasest ja konvergentsisurve samavõrd suurem.

Ei, meie probleemid pole majanduskasvu ega ka konvergentsi kiiruses, vaid headel aastatel õpitud saamatuses. Sõitsime aastaid soodsas pärituules, ega vaevanud oma pead küsimustega sellest, kas meil jätkub oskust purjesid rehvida ja kurssi muuta, kui tuul ja meri liialt tormiseks muutuvad. Me ei vaadanudki ette, sest meile pidi sobima igasugune sõiduilm. Me ei taha ka praegu enda ümber ega ette vaadata, mõelda sellele, kuidas on muutunud maailm. Põrutame vanas suunas edasi kiiremini kui kunagi varem. Tõstame oma ülekuumenenud majanduses kiirendatud korras aktsiise, et valitsusel oleks, mida kulutada. Alandame tulumaksu, et tarbimishullus jätkuks ja hinnad veel kiiremini kasvaks. Meis paistab ikka veel pesitsevat paras jagu lootust, et Eesti on nii atraktiivne, et teised tahavad meie maad üles ehitada ka siis, kui me ise sellest eriti ei hooli.

Tuleva aasta eelarves peitub siiski vaid väike osa meie probleemidest. Valitsuse võimalused on traditsioonilises toimimisruumis enam kui piiratud. Näiteks poleks inflatsiooni vastu erilist abi sellestki, kui valitsus kärbiks radikaalselt valitsemiskulutusi. Mõni kokkuhoitud miljard ei alandaks oluliselt järgmise aasta inflatsiooni, küll aga vähendaks see veelgi meie riigiaparaadi võimekust. Ei suudaks ju näiteks neli miljardit kokkuhoitud eelarveraha neutraliseerida mitmekümne miljardini ulatuvaid laene, mida kommertspangad tarbimisse pumpavad. Lisaraha haridusele või teadusele ei tagaks kulutuste efektiivsust.

Kiirenenud inflatsioonist rääkides ei saa me unustada, et kõrged inflatsiooninumbrid ja valitsuse suutmatus või tahtmatus inflatsiooni kontrollida on toonud kaasa jutud krooni devalveerimisest. Peame tunnistama, et ükskõik kui ebareaalseks või absurdseks me selliseid jutte ka peame, on neil päris kindlasti negatiivse märgiga mõju Eesti majanduse käekäigule. Meil tuleb tunnistada, et valuutakomitee ei ole enamikule publikust mingiks garantiiks. Inimesed ja ka ettevõtjaid ju ei tea, mille poolest Eesti ja Argentina valuutakomiteed teineteisest erinesid. Ega sedagi, et Argentina valuuta devalveerimise tingis eelkõige see, et kogu Argentina majandusruum devalveeris oma rahvusvaluutasid umbes kolmandiku ulatuses Ameerika dollari suhtes, millega oli seotud Argentina valuuta. Eestis tekiks analoogiline olukord näiteks siis, kui kroon oleks seotud Jaapani jeeniga ja jeen kallineks euro suhtes 30 protsenti. Ka siis, kui praegune inflatsioon ulatub 10 protsendini, toob see kaasa eelkõige surve tootmist moderniseerida. See võib ka vähendada eksportivate ettevõtete kasumit, kaotada ühed ettevõtted ja tugevdada teisi, tõsta tööpuudust ja kahandada maksutulusid. Samas on selge, et inflatsioon on murendanud Eesti ekspordivõimet kiiremini, kui see meile kasuks oleks.

Kuid ikkagi ei ole Eesti majanduse põhiprobleem, kas meil õnnestub eurole üle minna kahe või kuue aasta pärast, vaid see, et Eestis pole pärast kinnisvara mulli lõhkemist enam eriti palju, kuhu investeerida. Investorite raha on üha suurenevas mahus hakanud mujale suunduma. Meil ei ole möödunud kümnendi jooksul õnnestunud tekitada soodsat pinnast piisavale hulgale suure kasvupotentsiaaliga ettevõtetele, siduda haridust, teadus- ja arendustegevust ning ettevõtlust terviklikuks konkurentsivõimeliseks ahelaks. Panna see ahel tegutsema mahus, kus põhimõtteliseltki midagi uut ja suurt sündida saaks, et Eesti teadus- ja arendustegevusse hakataks suhtuma kui potentsiaalsesse partnerisse, mitte aga rahatusse alltöövõtjasse.

Paraku on olnud nii, et kõik eelarvekärpimised on jätnud rahata just me tuleviku - hariduse, rahvatervise ja teaduse. Kuni olukord jääb samaks, pole mõtet loota, et mõni rahvusvaheline firma oma arenenud tootmise siia toob. Veel vähem võib loota, et Eestis sünnib midagi maailmaturul läbilöögivõimelist. Aga midagi sellist on meil Euroopa tasemele jõudmiseks vaja, sest ka kahe viimase eduka aasta jooksul meie vahe vana Euroopa riikidega absoluutväärtuses suurenes, mitte ei vähenenud. Kasvuprotsent on küll oluline, kuid investeeritakse mitte kasvuprotsente, vaid eurosid.