Nagu üks aina kasvav pere

Pilt, mis Obinitsa koolimajas avanes, üllatas. Tunne oli nagu heal külapeol. Ainult et moosekante oli peoliste hulgas vähemalt kolmandik, kui mitte pool. Seal oli karmoška-, torupilli- ja viiulimängijaid, kellest oleks kokku saanud panna mitugi Vägilaste ja mõne muu ansambli koosseisu. Hakkasin mõtlema, kes siis tulemata jäi, sest neid oli lihtsam üles lugeda.

Muidugi, selle puhkenud pillimeeste arutu võistumängimise ajal pidi Tartus pesitsev seto meestelaulu punt Liinatsuraq vaikima või tõmbuma koridore mitmehäälse lauluga täitma. Metsatöllust tuntud arhailise meestelaulu edendajal Lauri Õunapuul siiski lubati peale jaburate tantsulaulude, mida annab pillimeeste mängitud lugudest üle jaurata, võtta eest ka mõni pikem meestelaul. Ja sealt võttis järje ja moodustunud ringi üle Viljandi regilaulu ema Celia Roose.

Vaikust ei olnud keskpäevast kella neljani hommikul hetkekski: isegi kui ühed pillimehed ära läksid, oli vahepeal teisi juurde tulnud. Või siis võtsid pilli kotist välja need, kes seni kuulanud olid. Jalad on tantsimisest veel nädal aega hiljem veidi valusad.