Lissaboni leppe kriitikud, Ivar Raig, Anti
Poolamets ja Uno Silberg on veendunud, et Lissaboni lepingu jõustamisega
süveneb Euroopa Liidu liitriigistumine, mis saab olema vastuolus Eesti
põhiseadusega.
2003. aasta rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse täienduse kohaselt “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest”. Seejuures kohaldatakse põhiseadust, “arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi”. Põhiseaduse täiendamise seaduse kolmas säte nõuab aga, et põhiseaduse täiendamise “seadust saab muuta ainult rahvahääletusega”.
Lissaboni lepinguga delegeeritakse EL institutsioonidele olulisel määral rohkem võimu ja õigusi, kui seda tehti liitumislepinguga ja sellega seotud EL aluslepingutega. Lissaboni lepingut ei saa käsitleda tavapärase rahvusvahelise lepinguna, vaid tegu on leppega, mis annab Euroopa Liidule iseseisva õigusvõimega juriidilise isiku staatuse. Selliselt hakkab EL üha rohkem täitma keskvalitsuse rolli paljudes majandus- välis-, sise- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes sarnaselt Saksamaa keskvõimuga oma liidumaade suhtes. See seab ohtu Eesti iseseisva õigus- ja rahvusriigina toimimise.
Käesolevaga kutsume riigikogu liikmeid mitte toetama Lissaboni lepingu ratifitseerimise eelnõud seni kuni pole lahendatud põhimõttelised vastuolud Eesti põhiseaduse ja Lissaboni lepingu vahel. Lissaboni lepingu ratifitseerimine riigikogus ei vasta põhiseaduse 2003. aasta täienduse nõudele muuta seda ainult rahvahääletusega. Sellepärast on ka Eestis, sarnaselt Iirimaaga, vaja Lissaboni lepingu küsimuses läbi viia rahvahääletus.
Kui me seda ei tee ja tõlgendama riigivõimu edasist delegeerimist Euroopa Liidule vaid 2003. aasta põhiseaduse täiendamise seaduse abil, läheb põhiseaduse rakenduspraktika üha olulisemalt seadusesätetest lahku, mis muutub omariiklusele ja demokraatlikule õiguskorrale Eestis üha ohtlikumaks. Õigussüsteem peab olema arusaadav mitte ainult juristidele, vaid ka riigi kodanikele.