Vastutustunne peaks olema raha omanikul

Juba mitu kuud on valitsused leidnud, et on õige finantssektorisse raha juurde süstida, kui see kõikuma lööb.

Loomulikult on see olnud teretulnud ja praegusel juhul oleks maailm oluliselt halvemas olukorras, kui lisaraha poleks juurde tulnud. Siiski, kas valitsuse sekkumine on tegelikult õige vastus kõikidele muredele?

Inimestele meeldib olla vastutustundetu. See on sama loomupärane kui laiskus. Seega, miks mõelda ette kõigile võimalikele stsenaariumidele, kui võib alati loota, et küll keegi lõpuks appi tuleb.

Seda, et pankadel kogu võimalik stsenaariumide kompott läbi mõtlemata jäi, juba nägime. Aga kas nad on siis ainsad süüdlased? Ükskõik kes võib väikeinvestorile lubada, et tema investeering on riskivaba. Kõik raha, mis investeerid, saad raudselt tagasi ja rohkemgi veel.

Aga turud neist lubadustest ei hooli. Sest turud teavad, et riskivaba maailma polnud isegi Lumivalgukesel, rääkimata tavalisest Jürist ja Marist.

Jüri ja Mari aga uskusid siiralt, et varade hinnad vaid tõusevad ja nüüd, kui käes on langus, on vaja kedagi süüdistada. Keda küll? Hmm... võtame valitsuse. Valitsus on ju alati süüdi ja küllap ta midagi tegi, et kogu see jama nüüd meil käes on. Aga kas ikka tegi? Tegelikult ei pannud Jüri ja Mari raha huugama mitte keegi teine peale nende endi.

Valitsus tunneb siiski survet ja süstib raha turule juurde ning on sellega nii mõndagi juba päästnud. Aga mille arvelt? Mari ja Jüri arvelt, sest järgmine eelarve on ju samuti vaja tasakaalu saada. Lühiajaline rõõm asendub pikaajalise agooniaga.