Veel üks nõue enne eurot

Eelmisel nädalal kogunesid keskpankurid kogu maailmast Frankfurti, et peesitada euro esimese kümnendi aupaistes. Euro kandidaatriikidest tulnute jaoks oli üritus aga külmaks dušiks. Just nüüd, kus üleilmne finantskriis on teinud liitumise eurotsooniga pakilisemaks ja vajalikumaks kui iial varem, on euro üle otsustajad hakanud levitama ettepanekuid, mis tõstaksid lati liitumiseks euroga kõrgemale.

Frankfurdis avalikult arutatud ettepaneku kohaselt võidaks lisaks makroökonoomilistele Maastrichti kriteeriumidele, mis olid paigas alates euro kasutuselevõtust, euroga liitumisel kasutada täiendava kriteeriumina riigi pangandussüsteemi kvaliteeti. Lisaks silmakirjalikkusele Lääne valitsuste poolt, mis tõstavad selle teema aukohale, samas pankasid pärast ulatuslikke regulatiivseid läbikukkumisi päästes, on ettepanek äärmiselt ebaõnnestunud.

Mõistmaks täielikult ettepaneku absurdsust, vaadelgem erakordselt edukat Ida-Euroopa majanduskasvu mudelit viimase kahe kümnendi jooksul. Lääne-Euroopa poolt toetatud ja Ida-Euroopa poolt omaks võetud mudel on tuginenud ideele, et kapital peaks voolama selle poolest rikastest riikidest kapitalinappusega riikidesse. Leidmaks sarnast näidet edukast majanduskasvust, peavad majandusteadlased minema tagasi 19. sajandi Ühendriikidesse, kus suuri jooksevkonto defitsiite finantseeriti peamiselt välismaiste otseinvesteeringutega. Rahavoogudega on kaasnenud enneolematu finantsintegratsioon, kus suuremat osa Ida-Euroopa pankadest kontrollivad nüüd Lääne emafirmad.