Rooste sööb ka kroomi

Roostevaba terase kasuks otsustamisel tuleks lähtuda ökonoomsusest - kui roostevaba tuleb ajas kestvam ja tänu sellele perspektiivis odavam, tasubki seda eelistada. Möödapääsmatu on kõrge korrosiooni- ja happekindlusega materjali kasutamine näiteks toidutööstustes, samuti kohtades, kus toruühendus peab kaitsma hinnalisi seadmeid jmt.

Roostevaba terase müügiga tegeleva Soome ettevõtte Outokumpu Baltic müügidirektori Tarvo Mägi sõnul seisneb roostevaba terase korrodeerumise põhjus selles, et terasesulamis sisalduv ja sellele kaitsvat kihti moodustav vaba kroom kaob mingil põhjusel, kaitsekiht saab rikutud ja tee rooste tekkimisele ongi valla.

Selle tõttu on roostekindluse tagamisel oluline, et roostevaba terase keevitamisel järgitaks õigeid töövõtteid ja kasutataks materjalile sobivat temperatuuri, torude keevitamise puhul kasutataks kaitse- ja juuregaasi ning et detailide järeltöötlus oleks perfektne.

"Roostevaba terasega ümberkäimisel on mõned lihtsad reeglid. Nagu sööma minnes pestakse iseenesest mõistetavalt käed puhtaks, niisama loomulikult peaks töömees keevitamise ja pinnatöötluse juures jälgima, et materjali pind oleks ideaalselt puhas," selgitas Mägi.

Üldiselt seonduvad probleemid eelkõige roostevabast terasest toruühendustega. Kui lehtmetalli keevist saab üldjuhul mõlemalt poolt lahti lihvida, vajadusel üle keevitada ning muul moel töödelda, siis torude keevitamisel on vajalik kasutada kaitse- ja juuregaasi. Selleks kasutatakse tavaliselt argooni, millega spetsiaalse varustuse abil täidetakse keevitamise ajaks toru see koht, kuhu tekkib keevituse juur.

Spetselektroodi ASi tegevjuht Indrek Ranne on seda meelt, et roostevaba terase keevitamine nõuab keskmisest parema kvalifikatsiooniga töömeest ja et seda hästi osata, on tarvis palju harjutada.

"Kui toru läbimõõt pole piisavalt suur, et selle sisse mahuks töömees keevisõmbluse järeltöötlust tegema, on juuregaasi kasutamine möödapääsmatu," kinnitas Ranne. "Juuregaasi ülesanne on eemaldada torust keevitamise ajaks hapnik, mis on korrosiooni peamine põhjustaja."

Ranne sõnul on keeviste puhastamiseks mehaanilised ja keemilised tehnoloogiad, levinuimad neist lihvimine, söövitamine ja elektrokeemiline puhastamine.

"Valiku juures tuleb kvaliteedi saavutamise kõrval jälgida, et tagatud oleks materjali vähene kahjustamine ja minimaalne keskkonnareostus," selgitas Ranne. "Näiteks toiduainetööstuse protsessimahutite töötlemise juures ei tohigi kasutada teisi meetodeid peale mehaanilise lihvimise."