Avaliku sektori efektiivsust saab tõsta

Kuna uuringus kasutatud tulemusnäitajad on võrdlemisi üldised (nt üheks mõõdikuks olid elatustaseme erinevused), peegeldab madal efektiivsus selle uuringu kontekstis pigem ühiskonna arengutaset ja selles mahajäämuses ei saaks süüdistada pelgalt riigisektorit. Samas peaksid tulemused siiski pakkuma piisavalt mõtteainet.

Alustaks sellest, milliseid teenuseid avalik sektor üldse osutama peaks. Täna tundub, et kellelgi ei ole täielikku ülevaadet sellest, milliseid funktsioone riik peaks kokkuvõttes täitma ja kas ta neid ka täidab. Ülevaate saamine avalikus sektoris täidetavatest funktsioonidest ei ole lihtne ülesanne, sest õigusaktide arv, millega riigiasutustele ülesandeid pannakse, on väga suur. Näiteks maavalitsuste ülesandeid kirjeldab enam kui 150 õigusakti, ühele riiklikule registrile esitatud nõuded on sätestatud rohkem kui 60 õigusaktis. Nii on oma ülesannetest tervikpildi hoidmine ilmselt paras väljakutse igale riigiasutusele, rääkimata siis kogu riigi funktsioonidest ülevaate omamisest.

Seetõttu oleks riigi ülesannetest tervikliku ülevaate saamiseks vajalik koostada õigusaktide analüüsi põhjal süsteemne funktsioonide kaardistus. Kogemused on näidanud, et sellise kaardistuse korral avastatakse tavaliselt hulgaliselt tegevusi, mille täitmine ei ole tegelikult ette nähtud või hädavajalik. Kõige lihtsam avaliku sektori kulude kokkuhoiu võimalus olekski lõpetada selliste funktsioonide täitmine.

Õigussüsteemil on suur mõju nii avaliku sektori kulude suurusele kui ka üldisele administratiivsele koormusele. Täna ei eelne enamikele õigusaktidele piisavalt põhjalikku mõjuanalüüsi, mis aitaks välja selgitada regulatsiooni kehtestamisega kaasnevad kulud nii riigile kui ettevõtetele ja eraisikutele. Süsteemse poliitikaanalüüsi abil oleks võimalik tõenäoliselt vähendada nii erasektori õigusaktidest tulenevaid kulusid kui avaliku sektori järelvalvekulusid.

Riigiasutused on suures osas oma regionaalsete büroode ja teeninduspunktide võrgud rajanud paralleelselt, selle asemel et teenuseid saada ühest kohast, peab inimene mitme asutuse vahet jooksma. Kaaluda võiks seega teenindusbüroode arvu vähendamist ja avalike teenuste koondamist ühte teeninduspunkti. Lisaks teenuse kättesaadavuse parandamisele võib see kaasa tuua kulude vähendamise klienditeenindajate ja kinnisvara pindade arvelt.

Austraalias on sellised keskused edukalt toiminud juba alates 1997. aastast ning need pakuvad täna teenuseid rohkem kui 20 erinevale institutsioonile. Miks mitte kaaluda teatud teenuste osutamise koondamist ettevõtetesse - selleks võiksid näiteks sobida Eesti Posti kontorid või pankade teenindusvõrgustik.

Võimu ületsentraliseeritus ja detailide otsustamine kõige kõrgemal tasandil on omane kõigile riigiasutustele. Avaliku sektori tippjuhtide tööajast kulub väga suur osa kõikvõimalike käskkirjade, arvete, kirjade jms paberimajanduse läbivaatamisele ja allkirjastamisele. Loomulikult peab asutuse juht olema toimuvaga kursis, kuid ilmselt on selleks olemas oluliselt efektiivsemaid mehhanisme kui kõikide paberite allkirjastamine.

Seadustes ja põhimäärustes tuleks luua oluliselt ulatuslikumad võimalused vastutuse ja võimu delegeerimiseks. See võimaldaks vähendada asutusesiseste otsustusprotsessidega seotud kulusid ja aega, samuti saaksid juhid puhkusekäskkirjade allkirjastamise asemel senisest rohkem tegelda asutuse sisulise juhtimisega.