Sotsid ruulivad, aga hädade pärast nuheldakse liberaale

Kui midagi on viltu, tuleb mõistetavalt süüdlasi otsida. Puudutagu see siis igaühe enda või kogu maailma hädasid. Viimastes on aegade hämarusest saadik olnud süüdi rahvusvaheline imperialism, plutokraatia, vabamüürlased, sionistid. Mida anonüümsem on süüdistatav, seda julgem näppu viibutada. Sellesse loetellu on alati kuulunud ka liberalism, viimaseil kümnendeil neoliberalismina, mis on kujunenud labaseks sõimusõnaks eelkõige iga masti populistide suus.

Tänased süüdistused neoliberalismi aadressil ei erine karvavõrdki sajand tagasi liberalismile esitatuist, mis sest, et toona oli liberalismiajastu juba kauge möödanik ja maailmas ei leidunud ainsatki riiki, mida saanuks tinglikultki liberaalseks pidada. Ega Eestigi saa kehvem olla - siingi sarjatakse neoliberalismi sajas surmapatus (kujukas näide ühe meie sotsist Europarlamendi saadiku novembrikuine ristikäik neoliberalismi vastu kohalikes lehtedes). Selle kampaania juures unustatakse, et maailmas pole juba mõnda aega vist ühtki riiki, kus liberaalid ruulivad. Olgu, Eesti siiski on, kuid Eestit maailma finantskriisi nabaks pidada oleks piiritu suurushullustus.

USAs lõppes neoliberaalse maailmavaate ajastu Ronald Reagani lahkumisega presidenditoolilt 1988, Suurbritannias Margaret Thatcheri minekuga 1990. Saksamaal kuulusid liberaalid valitsusesse viimati 1998, Prantsusmaal oli neil viimati võimu juurde asja 19. sajandil.

USA kaht viimast presidenti Bill Clintonit ja George Bushi (nende aeg kestis 1992. aastast viimaste päevadeni) neoliberalismis süüdistada oleks ränk ülekohus. Vastupidi, nende suhu passivad nagu valatult USA kõige riigikesksemat majandus- ja sotsiaalpoliitikat ajanud, 1974 häbis lahkunud presidendi Richard Nixoni klassikaks saanud sõnad - me kõik oleme nüüd keinsistid.

Just nende kahe mehe heakskiidul pušiti üles USA rämpshüpoteekidest alguse saanud finants- ja majanduskriis. Vaevalt saab neoliberaalseks pidada ideoloogiat, mille postulaadiks oli, et ka vaesed peavad saama laenu maja ostmiseks, lisamata, et ka vaesed peavad kunagi oma laenu tagasi maksma.

Suurimad rämpshüpoteekide produtseerijad Fannie Mae ja Freddie Mac lausa nautisid riigivõimu eeskostet. Või kuidas saab Milton Friedmani karmi ja tugeva keskpanga idee taustal pidada liberaaliks end küll formaalselt libertaarlaseks nimetanud USA Föderaalreservi kauaaegset juhti Alan Greenspani, kelle jaoks oli rahapoliitika eelkõige kunst, mitte aga friedmanlikke reegleid austav tegevus?

Parem pole lugu Suurbritanniaga. 1997-2007 peaministri toolil "kolmandat teed" jutlustanud sotsi Tony Blairi nimetamine neoliberaaliks peaks vähemalt meie sotside silmis olema surmapatt. Gerhard Schröderi saamisest Saksamaa liidukantsleriks 1998 on riigi rahanduspoliitikat kujundanud ja finantsturgude järelevalvet korraldanud sotsid ja ainult sotsid. Rootsi pangad alustasid laenuekspansiooni Eestisse mitte siis, kui võimul oli konservatiiv Carl Bildt, vaid kui valitsust juhtis sotsimast sotsim Göran Persson.

On sotsid olnud kõikjal hoopis hundid tallenahas ja ajanud keinsismi sildi all kõige häbematumat neoliberalismi?

Suurel keinsismi jutlustamisel on kahjuks ka äärmiselt piinlik maik juures. Seda kindlasti John Maynard Keynesi jaoks ja eeskätt Suurbritannias endas. See, mis seal on sotsist peaministri Gordon Browni aegu toimunud (nt naela vahetuskursi langus euro suhtes veerandi võrra mullu), on õieti keinsismi paroodia. See on olnud pöördumine Keynesi (kelle elutöö oli Bretton Woodsi süsteemi loomine, mis pidi ohjeldama devalveerimiste võidujooksu; see oli ka euro kasutuselevõtu peamisi eesmärke) poolt põlatud püga-oma-naabrit-poliitika poole, mille olemuslik sisu on tööpuuduse eksport.

Astronoomiliste numbritega mõõdetavate riiklike abipakettide juures pole teada, kas arutu miljardite pumpamine pangandusse ja reaalmajandusse (mille ülesanne pole ju ometi midagi muud, kui vahepeal kõikvõimalike finantsvõimenduste toel tehtud virtuaalse raha muutmine reaalseks) toob maailma välja kriisist või viib hoopiski, pärast seda, kui deflatsioonioht on välistatud, maailma tõelisse inflatsioonipöörisesesse. Ise kaldun nõustuma viimasega.

Riikide rahasüstid meenutavad pigem õhust tühjaks jooksnud katkise lohvi täispumpamist, jättes seejuures augu parandamata. Odava rahaga majanduse stimuleerimine tsükli langusfaasis ei tähenda midagi muud kui palaviku allasurumist, mitte haiguse ravimist - valeinvesteeringud jäävad maha kirjutamata. Abipakettide kokkupanijail tasuks lugeda 1980 ungarlase Janos Kornai sotsialismihädade kohta nn nõrkade eelarvekitsenduste kontekstis kirja pandut.

Abiraha tuleb kunagi tagasi maksta ja nagu Harvardi Ülikooli majandusprofessor Martin Feldstein on öelnud (ÄP, 28.01): "See (senisest kõrgem laenukoormus) on hind, mida meie ja meie lapsed vigade eest maksavad." Võimalik, et nende interventsionistlike abipakettide juures oleksid Keynesi sõnad praegu samad, millega ta kommenteeris üht 1944. aastal Washingtonis toimunud keinsistide kohtumist: "Ma olin seal ainus mittekeinsist."

Maailm vajab taas pöördumist liberaalsete arusaamade juurde, nagu 1980. aastate alguse kriisi aegu. End parun Münchauseni moodi juukseid pidi mudast välja rebida on endiselt lootusetu ettevõtmine. Maailm vajab mitte virisevaid, end keinsistideks tituleerivaid neosotsialismi edendavaid kollektiviste, vaid uusi Thatchereid ja Reaganeid. Isegi Vladimir Putin pidas kohaseks äsjasel Davose majandusfoorumil hoiatada maailma tugevneva riikliku sekkumise eest: "Pole mingit põhjust uskuda, et saavutame paremaid tulemusi, kui lükkame vastutuse riigi kaela."

Annaks jumal, et Barack Obama lähikonda kuuluv Reagani-aegne Föderaalreservi juht Paul Volker tooks endaga kaasa midagi ka toonastest aegadest.