Riigistame pankrotis pangad

Aasta tagasi prognoosisin, et USA finantsasutuste kaotused ulatuvad vähemalt 1 triljoni, kui mitte 2 triljoni dollarini. Tol ajal peeti seda suureks liialduseks, kuid nüüd ületavadki USA pankade varade turuväärtuse langusest ja laenudest tingitud kahjumid 1 triljoni piiri ning paljud (sh IMF ja Goldman Sachs) on ennustanud rohkem kui 2 triljoni dollarilist kaotust.

Kuid kui kellelegi nüüd tundub, et 2 triljonit dollarit on röögatu summa, siis minu uuringu- ja konsultatsioonifirma RGE Monitor viimased arvestused näitavad, et USA finantsfirmade kogukahjud ulatuvad ei rohkem ega vähem kui 3,6 triljoni dollarini.

Sellest kaotusest umbes poole ehk 1,8 triljonit dollarit kannavad USA pangad ja maaklerid, ülejäänu jääb teiste finantsasutuste kanda.

USA pangavarade tagatiskapital ulatus mullu sügisel 1,4 triljoni dollarini. See tähendab, et Ameerika pangandussüsteem tervikuna on umbkaudu 400 miljardi dollariga miinuses ehk sisuliselt maksevõimetu. Samasuguses seisus paistab olevat ka Suurbritannia pangandus ning paljud mandri-Euroopa pangad. Süsteemsesse kriisi sattunud panganduse jaluleaitamiseks on põhimõtteliselt neli võimalust. Esiteks, pangad rekapitaliseeritakse ning valitsus loob ühe "halva panga", mis ostab ära kommertspankade mürgised varad.

Teiseks, pangad rekapitaliseeritakse ja valitsus annab garantiid mürgistele varadele. Kolmandaks, mürgised varad ostab ära erastruktuur, kuid valitsus annab omapoolse garantii - nagu näeb ette USA praegune plaan. Ning lõpuks, maksejõuetud pangad riigistatakse ja müüakse pärast puhastamist taas erasektorile maha.

Esimesel kolmel variandil on mitu viga. "Halva panga" ja garantiimudelite puhul võib juhtuda, et valitsus maksab kehvade varade eest liiga kõrget hinda või annab liiga heldeid garantiisid. "Halva panga" miinus on ka see, et valitsus peab mürgiste varadega tegelema.

Seega võib just pankade riigistamine olla paradoksaalsel kombel kõige turusõbralikum lahendus. See kaotab ära maksejõuetute ettevõtete aktsionärid, kuid maksumaksjal on võimalus asjast võitjana välja tulla.

Riigistamine lahendaks ka mürgiste varadega tegelemise probleemi, sest suurem osa varadest müüakse taas maha. Lisaks sobib riigistamine puhuks, kui mõni pank on liiga suur ja tähtis, et ta põhja lasta. Nagunii peaks valitsus need asutused maksumaksja rahaga päästma.

See probleem on viimasel ajal tõsisemaks muutunud, sest seni on lastud nõrkadel pankadel võtta üle veel nõrgemaid panku. Ühinenud zombi-pangad on nagu paar purupurjus joodikuid, kes üksteist püsti püüavad hoida. Näiteid leidub: Bear Stearnsi ja Washington Mutuali ülevõtmine JPMorgani poolt, Countrywide'i ja Merrill Lynchi ülevõtmine Bank of America poolt ning Wachovia ülevõtmine Wells Fargo poolt.

Riigistamise korral saab valitsus need finantsmonstrumid tükeldada ning erainvestoritele maha müüa väiksemate, aga heas korras pankadena.

Rootsi tegi seda edukalt oma pangakriisi ajal 1990. aastate alguses. USA ja Suurbritannia seevastu näikse minevat Jaapani teed, mille tulemusel tekivad zombi-pangad, mida keegi kunagi ümber ei struktureerinud ja mis külmutavad laenud määramata ajaks.

Jaapan tegi just seepärast läbi kümneaastase mõõnaperioodi, et ei suutnud oma pankasid mürkvaradest puhtaks lüüa. USA, Suurbritannia ja teised majandused seisavad silmitsi sama ohuga, kui nad õigesti ei käitu.