Majandus tööle kõigi heaks

Kui Londonis kohtuvad riigijuhid tahavad olla edukad seal, kus valitsused 1930. aastal läbi kukkusid, peavad nad tegema eelarvekulutusi, millest piisab täistööhõive taastamiseks, ja taastama ka normaalse laenutegevuse. Inimesed kulutavad raha vaid siis, kui neil on töö ja juurdepääs laenurahale. 1930. aastail ei kasutatud neid meetmeid piisavalt. Kindlustunnet ei ole võimalik taastada vaid kulutamise ja laenamise abil. Inimesed peavad uskuma, et raha on midagi kestvamat kui majanduse abipaketid, mis ei pruugi õnnestuda.

Suur depressioon ei lõppenud vaid tänu sõjakulude kasvule. Tõsi, II maailmasõda langetas töötuse määra nii USAs kui ka teistes riikides. Kuid sel polnud pistmist ettevõtete kindlustunde kasvuga, vaid vastiku sõjaga - inimesed pidid minema rindele ja appi sõjatööstusele.

Päriselt taastus kindlustunne pärast sõja lõppu. Arvati, et tekkinud on ajapikku kogunenud nõudlus. Pärast aastaid puuduse kannatamist tahtsid inimesed üle kõige elada normaalset elu - kõik enda ümber taas üles ehitada, soetada kodu ja auto. See oli aga vaid asja üks külg. Pärast depressiooni ja sõda muutus suhtumine valitsuse kohustustesse.

Selle uue suhtumise sümboliks sai 1947-1951 Marshalli plaan, mida nähti uue valgustusajana, arusaamisena, et hätta sattunud inimesi peab aitama. USA andis sõjast laastatud Euroopale miljardeid dollareid abiraha. Keynesi majandusteooria, mida Suure depressiooni ajal eriti vastu ei võetud, sai uue sotsiaalse leppe aluseks. Oma sõnumiga, et me kanname üksteise eest hoolt, sobis teooria suurepäraselt suuri ohvreid toonud põlvkonnale. Selline usk suurendab iga majanduse elavdamise paketi mõju kahekordselt.

Seetõttu on kõik G20 tippkohtumisel väljendatud kavatsused ja antud lubadused olulised. Osalejad peavad panema majanduse tööle kõigi jaoks. Pealtnäha kõrvalised teemad - vaeste aitamine - on usalduse taastamisel esmatähtsad, nagu oli Marshalli plaan pärast sõda.

Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org