Masu õõnestab machokultuuri - iga viies meie mees tööta

Tänu Eurostatile saame teada, mis tegelikult toimub meie riigis. Hiljuti tabas meid järjekordne pomm: selgus, et Eesti meeste töötus on suurim Euroopas. Juunis oli see 21,7%. Madalaim töötus meeste seas oli Hollandis, 3,3%. See näitab, et masu on riigiti väga erinev ja nähtavasti lõpeb ka eri aegadel.

Olla meeste töötuse euroliider on kurb, kuna selles on raske midagi positiivset leida. Eestlasele omaselt aga püüame seda igas olukorras. Nii püüan minagi leida kübekesegi head meie meeste hirmsuures töötuses. Vahemärkusena - kui selline info tulnuks meie endi teadlastelt, poleks nad pääsenud punastatistiku templist. Ega selle templi hirmus anna meie statistikaamet väiksemaid töötuse protsente kui Eurostat!?

Nii on meie valitsusejuht reageerinud kaks aastat tagasi valuliselt statistikaameti kogumikus "Sotsiaalne ebavõrdsus" avaldatule, et meil on suur ebavõrdsus võrreldes teiste ELi riikidega. Eurostati kodulehelt loeme, et demokraatlikud ühiskonnad ei saa toimida usaldusväärse ja objektiivse statistikata ehk Luksemburgist tuleva ebameeldivaga tuleb leppida meiegi ametmeestel. Valulise reaktsiooni asemel pidanuks valitsus sotsiaalse ebavõrdsuse suhtes midagi ette võtma juba aastaid tagasi, siis oleks paljude inimeste elu kergem olnud.

Asja teeb pikantseks fakt, et naiste töötus oli samal ajal Eestis ainult 12,3%. Eesti naised oleksid nagu teisest puust kui meie mehed. Veel aasta tagasi ei peegeldunud töötuses sooline ebavõrdsus, meeste töötus oli samal perioodil 5,1, naistel 4,1%.

Millest on tingitud meeste ja naiste töötuse erinevad protsendid? Küsimus vajaks muidugi teaduslikku uuringut. Paraku ei kuulu soouuringud Eesti teaduspoliitika eelisteemade hulka. Küll oli mul õnn osaleda ELi meesuuringute projektis, mille põhjal ilmus artikleid ja raamatuid.

Üks on selge: meeste suuremat töötust ei tingi mingi üks suur põhjus, vaid neid on palju. Traditsioonilises ühiskonnas on mees olnud "leivatooja". Leiba tõi sisse töötamine ehituses, tööstuses ja finantssfääris. Õhemat leiba sai sotsiaal-, haridus- ja tervishoiusfääris. Just seal tegutsevad naised. Mehed saidki end teostada tegijatena, naised said õhemat leiba.

Lihtsa inimese peas oli "ilus ja õiglane" pilt: mees toob raha majja, pidigi rohkem teenima kui naine, kas või välismaal ehitajana, ning naine sünnitab ja kasvatab kodus lapsi - palk võiski olla väiksem. Nii pidigi maa täituma lastega. Stiimuliks õnnis vanemapalk. Sellist soovunelmat tootis ajakirjandus.

Muidugi on eri küsimus, kuidas õnnestus Eestil võita esimene koht Euroopas, kuna mujalgi töötavad mehed allakäigu teinud sfäärides. Võib ainult oletada, et meie ühiskond on tugevamini kinni pidanud traditsioonilistest sooväärtustest kui Holland jt, mille tulemuseks ongi üüratu töötus meeste seas.

Karm tegelikkus hakkab varem või hiljem murendama primitiivset mehekeskset maailmapilti. Kuidas saab edasi mõelda, et mees on A ja O meie ühiskonnas, kui iga viies mees on kaotanud töö ja kui naine on tahes tahtmatult sunnitud ise olema leivatooja. Machokultuur on saanud tugeva hoobi, mees ei saa enam esineda kõikvõimsa tegijana.

Seoses töötusega võimu kaotamine ja äraandmine teisele poolele on valus. Just sellega saab seletada suurenevat koduvägivalda, millele viitab meie politsei. Mees ei suuda taluda, et tema kõrvale tekib teine võim - teda ennast ja peret ülalhoidev naine.

Kuidas peaks naine käituma uues olukorras, kus temast on saanud tegelik perekonna pea? Olukord on enneolematu ja nõuab originaalseid lahendusi.

Ameerika pereterapeut John Jacobs annab järgmisi soovitusi naisele, kui mees on töötu (ütlen etteruttavalt, et neid soovitusi on väga raske täita, aga kes on öelnud, et naise elu peab kerge olema): tuleb edasi olla mehe rõõmuallikas (cheerleader), kuna ise on ta masenduses; ära sunni meest midagi tegema, nt saatma oma CV kuhugi, - mees ei kannata õpetajat enda kõrval; naine peaks istuma vaikselt, kui mees kavatseb midagi tähtsat öelda, mees ei röögi alati; naine ei tohiks lõpetada temaga magamist, sest mees vajab seksi; naine peaks vältima mehe süüdistamist, et nende suhted on muutunud.

Uurimused viitavad, et töötu mees muutub depressiivseks, kinniseks, kergesti ärrituvaks. Macho'ga, kel kõrge enesehinnang, tuleb suhelda hästi ettevaatlikult, et mitte sattuda vägivalla ohvriks.

Need viis soovitust viitavad sellele, et naine kui võitja peaks hakkama üles ehitama uusi suhteid mehega. Naisele ei ole kasulik demonstreerida enda võimu nagu on tegi seda mees vanal heal ajal, kui oli suurmees. Mingil juhul ei tohi hakata tagasi maksma vanade solvangute eest. Naine peab olema suuremeelne mehe suhtes ega paistma välja suurnaisena.

Naine võib mehe masendust valesti tõlgendada, arvates, et mees on vaenulik. Ja suur tüli ongi majas. Töötu mees aga vajab veel suuremat armastust, sõprust ja toetust ja seda isegi siis, kui ta väidab, et ei taha midagi naiselt. Ehk seda on liiga palju oodata, aga on ammu öeldud, et armastus päästab maailma.

Mu põhiväide on, et masu ei jäta puutumata inimsuhteid. Veelgi tugevam väide oleks, et masust väljatulek eeldab muutusi inimsuhete sfääris. Millised peaksid olema siis uued inimsuhted? Vastus on imelihtne: tuleb loobuda pidevast vastandamisest, vaenlaste, meie vs nemad otsimisest; võimu näitamisest ning pingeridade otsa ronimisest, tallates ja ahistades seejuures teisi inimesi. Alguseks võiks loobuda Ärapanija vaatamisest, et hiljem mitte ära panna teistele inimestele ja rõõmustada, kui teisel läheb halvemini kui sul endal.

Tuhast sündinud fööniks on ühiskond, kus tööandja ja töövõtjad on partnerid, mitte vaenupooled, ning valitseb suurem võrdõiguslikkus mehe ja naise vahel. Usun, et kriis ei tee inimesi kurjemaks, vaid paremaks. Masust tulevad välja ainult head inimesed.