Märkusega audiitori arvamused tulenevad masust

Praegu masu ajal on põhiküsimus, milline on varade võime raha genereerida, milline on üldse varade õiglane väärtus ja kas varade väärtus võib olla langenud allapoole bilansilist väärtust. Kui varade väärtus on langenud, kas audiitor on piisavalt skeptiline, julge ja oma kliendist sõltumatu, et märkab võimalikku väärtuse probleemi ning kui jääb eriarvamusele kliendiga, märgib seda oma arvamuses? Samaaegselt tuleks täita professionaalseid standardeid ning samas ka kliendisuhet hoida...

Mis teeb aga elu keerulisemaks, on see, et ka mitmetel nn headel klientidel on bilansis varasid, mille määramatus turuhindades on tänasel ebalikviidsel turul nii suur, et võib osutuda kõigile osapooltele mõttekaks, hoopis audiitori arvamusse vara väärtuse määramatust kirjeldava märkuse kirjutamine, selle asemel, et vara turuhinna väljaselgitamisele sadu täiendavaid tunde kulutada ning võimalik, et tulemuseni ikka mitte jõuda.

Kevadel oli juhtumeid, kus kinnisvarahindajad keeldusid oma hinnangut andmast või andsid nii suure hinnavahemiku, et sellega polnud midagi peale hakata. Seega ei osanud keegi turul hinnata - ei juhatus, sõltumatu hindaja (ega ka audiitor) - kas mingi kinnisvaraobjekti väärtus oleks pidanud olema näiteks 50, 40, või 30 miljonit krooni. Nulli kirjutamine pole ka õige, sest igal sellisel varal on mingi hind, aga kus see tõde nulli ja 50 miljoni vahel on? Sellisel juhul võis audiitor koos kliendiga jõuda märkuseni, kus märgiti, et ei turuinfo ega ka muul baasil, ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata teatud varaobjektide väärtust.

Kinnisvaraettevõtted on võib-olla rohkem valu saanud, kui ülejäänud ja andmete ilustamine võib neist mõnelegi olla ka elu ja surma küsimus. Seda on siiski suhteliselt vähe, et kehvas seisus ettevõtted püüavad oma majandusaruannet võlausaldajate rahustamiseks meelega ilustada või audiitoriga kaubelda olukorras, kus probleem on väga ilmne.

Reeglina on just pankadel väga hea ülevaade oma laenuklientide varade väärtusest, mistõttu numbrite võimalik ilustamine ei aitaks ettevõttel probleemi edasi lükata. Samuti on pankadel ülevaade oma klientide "tervisest" reaalajas. Audiitori aruanne jõuab äriregistrisse ehk 6 kuud peale aasta lõppu või jäetakse üldse esitamata. On tõenäoline, et väikeettevõtete puhul, mis ei ole oluliselt pangalaenudega koormatud, kuid võõrfinantseerimine on mujalt, on sellist "ilustamise" püüdu rohkem. Teiselt poolt, suurettevõtetel on tavaliselt kapitalibaas tugevam ja suuredki allahindlused ei tekita küsimusi nende võimes tegevust jätkata.