Ühine liin - märkusega audiitori arvamus

Firmade majandustulemused on nagu praegusaja majandustulemused ikka, käive kas kasvab, püsib samal tasemel või väheneb, kasum tavaliselt kukub ning koondatud töökohad aitavad kahjumit ületada.

Lõhmus Holdings teenis mullu peaaegu kahekordistunud müügikäibe 213,1 miljoni krooni juures 56,6 miljonit krooni puhaskasumit. Tunamullu oli käive 116 miljonit ja kasum 79,6 miljonit krooni.

Möödunud aastal püsis Luige Laferme käive tunamullusega samal tasemel, kuid kahjum kahanes märgatavalt. 2007. aastal oli Laferme müügitulu 8,6 miljonit ja kahjum 349,2 miljonit krooni, mullu oli käive 9 ja kahjum 15,2 miljonit krooni.

Jalajälje käive ja kasum kukkusid, kuid praegust majanduskliimat arvestades pole selles midagi ootamatut: 2007. aasta 434,6miljonilisest käibest jäi tänavu alles 416,3 miljonit, 45,9miljonilisest kasumist 27,8 miljonit krooni.

Lõhmus, Luik ja Sportlandi omanikud pole sugugi ainsad ettevõtjad, kes tänavu äriregistrile märkusega aruanded esitasid. Äripäeva tähelepanekul on märkusega aruanded sagenenud ning audiitori märkusi tuleb ette ka nende firmade aruannetes, mille elujõus ja jätkuvuses pole mingit põhjust kahelda.

Mida ütlevad audiitorid? Autokaupmeestele heitsid audiitorid tänavu ette alla hindamata laovarusid, kuid levinuim etteheide on ilmselt puuduvad kinnisvara hindamisaktid ja turuväärtusest erinevalt kajastatud investeeringud.

Samas tunnistas Arco Vara hindamisosakonna juhataja Tõnu Luts alles mõni päev tagasi, et kui mingit tüüpi kinnisvaraobjektidega tehakse vaid üks-kaks tehingut aastas, polegi kinnisvara turuväärtust võimalik määrata. Kõige raskem seis on maatükkide ja kinnisvaraarenduste, aga ka ärikinnisvara hindamisega.

Aastavahetuse seisuga oli Lõhmus Holdingsi bilansis 40,8 miljoni kroonine kinnisvarainvesteering. Raamatupidamistoimkonna juhendi kohaselt tuleb turuväärtuse leidmiseks kasutada ala eksperdi arvamust. "Raporti koostamise ajaks ei olnud meil võimalik saada piisavalt usaldusväärset tõendusmaterjali, kujundamaks arvamust juhatuse hinnangu põhjendatuse kohta," märkis Lõhmus Holdingsi audiitor Urve Kipper.

Laferme audiitorid Artur Suits ja Eve Leppik juhtisid tähelepanu sellele, et 2008. aastal omandas Laferme 30% osaluse OÜs Minigert. Tehing toimus ühise kontrolli all olevate osapoolte vahel ning investeeringu omandamine kajastati korrigeeritud ostumeetodil, mille kohaselt tulnuks saadud netovara ja selle soetusmaksumuse erinevus kajastada omakapitali suurenemise või vähenemisena.

Kuna audiitoreil polnud tehinguaegset Minigerdi konsolideeritud bilanssi, polnud vara bilansiline väärtus teada. Sellest tulenevalt kajastas Laferme kasumiaruanne sidusettevõtte netovara kapitaliosaluse kuluna.

Audiitorid märkisid, et ei anna seetõttu arvamust Laferme konsolideeritud kasumiaruandele.

Märkusega audiitorite arvamuste lühinimetaja on masu. Juba kaks aastat tagasi oli hinnanguliselt 20 protsenti ettevõtete aastaaruannetele antud audiitori hinnangutest märkusega ja seda on muu maailma kontekstis uskumatult palju, kuid praegu on masust tingituna märkus(t)ega audiitori arvamusi kindlasti rohkem kui 20 protsenti.

Need ettevõtted, mis on börsil või muul moel avalikkuse huviobjektiks, näiteks pangad ja kindlustusfirmad, üldiselt märkustega arvamusi endale ei luba ning jõuavad audiitoriga ühisele arvamusele.

Praegu masu ajal on põhiküsimus, milline on varade võime raha genereerida, milline on üldse varade õiglane väärtus ja kas varade väärtus võib olla langenud allapoole bilansilist väärtust. Kui varade väärtus on langenud, kas audiitor on piisavalt skeptiline, julge ja oma kliendist sõltumatu, et märkab võimalikku väärtuse probleemi ning kui jääb eriarvamusele kliendiga, märgib seda oma arvamuses? Samal ajal tuleks täita professionaalseid standardeid ning samas ka kliendisuhet hoida.

Mis teeb aga elu keerulisemaks, on see, et ka mitmetel nn headel klientidel on bilansis varasid, mille määramatus turuhindades on praegusel ebalikviidsel turul nii suur, et võib osutuda kõigile osapooltele mõttekaks hoopis audiitori arvamusse vara väärtuse määramatust kirjeldava märkuse kirjutamine selle asemel, et vara turuhinna väljaselgitamisele sadu täiendavaid tunde kulutada ning võimalik, et tulemuseni ikka mitte jõuda.

Kevadel oli juhtumeid, kus kinnisvarahindajad keeldusid oma hinnangut andmast või andsid nii suure hinnavahemiku, et sellega polnud midagi peale hakata. Seega ei osanud keegi turul hinnata - ei juhatus, sõltumatu hindaja (ega ka audiitor) - kas mingi kinnisvaraobjekti väärtus oleks pidanud olema näiteks 50, 40, või 30 miljonit krooni. Nulli kirjutamine pole ka õige, sest igal sellisel varal on mingi hind, aga kus see tõde nulli ja 50 miljoni vahel on. Sellisel juhul võis audiitor koos kliendiga jõuda märkuseni, kus märgiti, et ei turuinfo ega ka muul baasil ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata varaobjektide väärtust.

Kinnisvaraettevõtted on võib-olla rohkem valu saanud kui ülejäänud ja andmete ilustamine võib neist mõnelegi olla siiski ka elu ja surma küsimus. Seda on siiski suhteliselt vähe, et kehvas seisus ettevõtted püüavad oma majandusaruannet võlausaldajate rahustamiseks meelega ilustada või audiitoriga kaubelda olukorras, kus probleem on ilmne.

Tavaliselt on just pankadel väga hea ülevaade oma laenuklientide varade väärtusest, mistõttu numbrite võimalik ilustamine ei aitaks ettevõttel probleemi edasi lükata. Samuti on pankadel ülevaade oma klientide tervisest reaalajas, samal ajal kui audiitori aruanne jõuab äriregistrisse ehk kuus kuud pärast aastalõppu või jäetakse üldse esitamata. Siiski on tõenäoline, et väikeettevõtete puhul, mis ei ole oluliselt pangalaenudega koormatud, kuid võõrfinantseerimine on mujalt, on sellist ilustamise püüdu rohkem.