Ühine liin - märkusega audiitori arvamus

Firmade majandustulemused on nagu praegusaja majandustulemused ikka, käive kas kasvab, püsib samal tasemel või väheneb, kasum tavaliselt kukub ning koondatud töökohad aitavad kahjumit ületada.

Lõhmus Holdings teenis mullu peaaegu kahekordistunud müügikäibe 213,1 miljoni krooni juures 56,6 miljonit krooni puhaskasumit. Tunamullu oli käive 116 miljonit ja kasum 79,6 miljonit krooni.

Möödunud aastal püsis Luige Laferme käive tunamullusega samal tasemel, kuid kahjum kahanes märgatavalt. 2007. aastal oli Laferme müügitulu 8,6 miljonit ja kahjum 349,2 miljonit krooni, mullu oli käive 9 ja kahjum 15,2 miljonit krooni.

Märkusega audiitorite arvamuste lühinimetaja on masu. Juba kaks aastat tagasi oli hinnanguliselt 20 protsenti ettevõtete aastaaruannetele antud audiitori hinnangutest märkusega ja seda on muu maailma kontekstis uskumatult palju, kuid praegu on masust tingituna märkus(t)ega audiitori arvamusi kindlasti rohkem kui 20 protsenti.

Need ettevõtted, mis on börsil või muul moel avalikkuse huviobjektiks, näiteks pangad ja kindlustusfirmad, üldiselt märkustega arvamusi endale ei luba ning jõuavad audiitoriga ühisele arvamusele.

Praegu masu ajal on põhiküsimus, milline on varade võime raha genereerida, milline on üldse varade õiglane väärtus ja kas varade väärtus võib olla langenud allapoole bilansilist väärtust. Kui varade väärtus on langenud, kas audiitor on piisavalt skeptiline, julge ja oma kliendist sõltumatu, et märkab võimalikku väärtuse probleemi ning kui jääb eriarvamusele kliendiga, märgib seda oma arvamuses? Samal ajal tuleks täita professionaalseid standardeid ning samas ka kliendisuhet hoida.

Mis teeb aga elu keerulisemaks, on see, et ka mitmetel nn headel klientidel on bilansis varasid, mille määramatus turuhindades on praegusel ebalikviidsel turul nii suur, et võib osutuda kõigile osapooltele mõttekaks hoopis audiitori arvamusse vara väärtuse määramatust kirjeldava märkuse kirjutamine selle asemel, et vara turuhinna väljaselgitamisele sadu täiendavaid tunde kulutada ning võimalik, et tulemuseni ikka mitte jõuda.

Kevadel oli juhtumeid, kus kinnisvarahindajad keeldusid oma hinnangut andmast või andsid nii suure hinnavahemiku, et sellega polnud midagi peale hakata. Seega ei osanud keegi turul hinnata - ei juhatus, sõltumatu hindaja (ega ka audiitor) - kas mingi kinnisvaraobjekti väärtus oleks pidanud olema näiteks 50, 40, või 30 miljonit krooni. Nulli kirjutamine pole ka õige, sest igal sellisel varal on mingi hind, aga kus see tõde nulli ja 50 miljoni vahel on. Sellisel juhul võis audiitor koos kliendiga jõuda märkuseni, kus märgiti, et ei turuinfo ega ka muul baasil ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata varaobjektide väärtust.

Kinnisvaraettevõtted on võib-olla rohkem valu saanud kui ülejäänud ja andmete ilustamine võib neist mõnelegi olla siiski ka elu ja surma küsimus. Seda on siiski suhteliselt vähe, et kehvas seisus ettevõtted püüavad oma majandusaruannet võlausaldajate rahustamiseks meelega ilustada või audiitoriga kaubelda olukorras, kus probleem on ilmne.

Tavaliselt on just pankadel väga hea ülevaade oma laenuklientide varade väärtusest, mistõttu numbrite võimalik ilustamine ei aitaks ettevõttel probleemi edasi lükata. Samuti on pankadel ülevaade oma klientide tervisest reaalajas, samal ajal kui audiitori aruanne jõuab äriregistrisse ehk kuus kuud pärast aastalõppu või jäetakse üldse esitamata. Siiski on tõenäoline, et väikeettevõtete puhul, mis ei ole oluliselt pangalaenudega koormatud, kuid võõrfinantseerimine on mujalt, on sellist ilustamise püüdu rohkem.